Ebatäpsused Lindsalu matemaatikas

15. juuni Äripäevas avaldatud Indrek Lindsalu kommentaariga Eesti turvaturust («Sisseprogrammeeritud pankrot või...») olen nõus 90protsendiliselt. Tõepoolest on Eesti turvafirmade hulgas kombeks oskuslikult pankrotte tekitada ning riik on ülimalt hooletult käitunud litsentside väljaandmisel, andes neid isegi ettevõtetele, kes kasutavad korduvalt pankroti läbinud kaubamärke.

Samas ei oma kriitilised vihjed 8. juuni Äripäevas ASi Lilto töötaja Hillar Põldmaa artiklis toodud väidete aadressil matemaatilist sisu ja on andestatavad ainult sellepärast, et avalike suhete juhtidel ilmselt ei pea olema matemaatilist haridust.

Juhul, kui võtta aluseks Indrek Lindsalu pakutud keskmine hind 600 krooni objekti kohta, saame 120 objekti puhul patrullauto kuukäibeks 72 000 krooni. Võttes turvatöötaja kuu brutopalgaks Eesti keskmisele palgale lähedase 4390 krooni, korrutame selle kaheksaga ning lisame 33% sotsiaalmakse, saame palgakuludeks 46 710 krooni.

Nüüd olemegi jõudnud kohani, kuhu koer maetud. Ülejäänud teenistuse ja firma üldkulude katteks jääb 25 290 krooni patrullauto kohta, millest ASile Lilto piisab oma kulude katmiseks ja käiberentaabluse tagamiseks 8% ringis.

Juhul, kui teistel ettevõtetel on suured administratsioonikulud, suuremad kasumisoovid või investeeringud tehtud võõrvahendite (laenude) arvel, on arusaadav, miks neile jääb arusaamatuks, kust tuleb kasum, ja laskutakse alatute süüdistusteni ümbrikupalkade osas. Samas on meie turvafirma juba 1992. aastast alates tegutsenud ning ei ole kordagi viivitanud ühegi riigimaksu tasumisega, tootes samas omanikele piisavalt kasumit.

Lõpuks paneb kõik paika turg ning jääb üle loota, et kliendid õpivad eristama kvaliteetset ja täpselt kalkuleeritud hinnaga teenust avalike suhete ja reklaami abil (samuti kuluartiklid) üles puhutud meediamullist.