Umbusaldus Keskturu ja augulappimise suhtes

Mõlemad on kaheldava väärtusega otsused. Keskturu seniste funktsionääride reputatsioon pole just laitmatu, samas puuduvad ka otsesed tõendid, mis seda kinnitaksid. 16 miljonit krooni rahvarikka turu ja paraja maatüki eest Tallinna kesklinnas on ilmselgelt vähe, potentsiaal on tunduvalt suurem.

Võib arvata, et sisulist enampakkumist turu pärast ei toimunudki, kuna kes tahaks hakata jõudu proovima tingimustes, kus pommid plahvatavad. Nii on läinud linnavara poolmuidu kes teab kellele.

Kiiresti tehtud 130 miljoni kroonine laen paneb õlgu kehitama -- kvartalisisesed teed on küll korrast ära, aga kas just see on momendil kõige vajalikum? Kas omavalitsus peab ikka valimiseelse kingituse korras majade õuesid asfalteerima? Näiteks kui korteriühistu on juba moodustatud, ei tule keegi tasuta asfalti laotama.

Nii süveneb ebavõrdsus Tallinna ja Eesti teiste piirkondade vahel, kus ühistegeline vorm on rohkem levinud. Kuid omavalitsejal on õigus enda äranägemise järgi hüvesid jaotada.

Et Tallinn seisab tänavu silmitsi hoopiski eelarve 180 miljoni kroonise alalaekumisega, siis ei pruugigi laenuraha minna kvartalisiseste teede sillutamisele. Ja kas siseõues peabki kihutama -- autot ei lõhu mitte augud, vaid raputamine.

Umbusaldamise alustamine volikogu teiste fraktsioonide poolt Edgar Savisaare vastu on normaalne poliitiline võitlus. Selle raskuspunkt on enne kohalike omavalitsuste valimisi kandunud Toompealt all-linna. Jõudude vahekord, mis Toompeal on üksjagu selgemaks saanud, kipub Tallinnas olema ümber pööratud ja vajab ärakatsumist.

Poliitika poliitikaks, intuitiivselt tundub siiski, et enesekindlus on Savisaare valitsejaambitsioone liialt tagant kannustanud ja linna arengu seisukohalt pole volikogu otsused kõige õigemad.