Toidu õige hinna ütleb ostja

Artikkel

- Uudised
- Tiiu Värbu
- 11. juuli 1999 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Toidu õige hinna ütleb ostja
Kuigi hind on toidukauba puhul väga tähtis, ei vaheta tarbija harjunud marke kergekäeliselt odavamate vastu.
«Ostan seda, mis maitseb,» ütleb keskealine hooldusõde Tiia, «mõni leivapäts võib olla soodsama hinnaga, aga ma ei osta, sest ehk mulle ei maitsegi.»
Sageli eelistab tarbija head maitset hinnale ning ühest maigust tüdinenuna otsib ta uue. «Olin kogu aeg Madise leiva peal,» räägib Stockmannis sisseoste tegev pensionärist Liia Juhkam, «aga nüüd läksin täisteraleivale üle.»
Head toodet ei saa müüa odavalt, sest harjumuspärasest madalama hinnaga toiduainet peetakse riknenuks või muidu tervisele kahjulikuks.
Toidukaupade hindu jälgivad hoolega väiksema sissetulekuga ostjad. «Kui tõeliselt süüa, siis sööks kogu raha ära,» lausub pensionär Maimu Viljamaa ja loetleb vurinal peast toiduainete hindu eri poodides.
Rikkamad ostjad on nõus väärtusliku kauba eest rohkem maksma. «Mina toitu ostes hinda ei vaata,» kõneleb lapsepuhkusel viibiv Kairi Rätsep, «piima ostan kuupäeva järgi.»
Turu-uuringute firma EMOR andmetel moodustavad Eestis kulutused toidule 29 protsenti kogukulutustest, mis on kuni kaks korda rohkem lääneriikidest. Tendents on siiski paremuse poole -- seitse aastat tagasi söödi Eestis ära 42 protsenti oma sissetulekutest.
Kuigi rikkam inimene kulutab väiksema osa oma sissetulekutest toidule, jätab ta poodi ikkagi suurema summa kui väiksema pere-eelarvega tarbija. Stockmannis sisseoste tegev pensionäride perekond Juhkam ostab päevas toitu keskmiselt 40 krooni väärtuses, mis teeb inimese kohta 20 krooni. Õpilase Aili Käämeri sõnul kulub tal päevas toidurahaks 100 krooni kindlasti.
Kaupmeeste õnneks on möödas ajad, mil toiduaineid kuudeks ette osteti. Jagub siiski ka tarbijaid, kes eelistavad hästi säilivaid toiduaineid hulgi varuda.
Marta ja Karri Vabrit, kellel on kelder ja sahver toidu ladustamiseks olemas, käivad keskmiselt kord kuus hulgilaos toitu ostmas. «Ega nad hapuks lähe,» ütleb ehitusinsenerist Karri Vabrit.
Pilk firmadirektor Andrei Romanovi ostukärusse annab tunnistust sellest, et hulgilaost saab osta ka väiksemates kogustes. Romanov laob Kadaka hulgilao kõrgete kaubariiulite vahel toidukärusse toiduaineid, mida naine on palunud koju tuua.
Kaupluste omanikele ei meeldi, et hulgilaod tavakliente teenindavad. Aktsiaselts Kaupmees nõuab seetõttu kliendikaardi taotlejatelt äriregistri B-kaarti, kauplemisluba või tegevuslitsentsi ning panga rekvisiite.
«Firmakaarti saab isiklikuks tarbeks kasutada,» ütleb Karri Vabrit, «keegi ei pane seda pahaks.» Tema sõnul on üsna tavaline, et nädalavahetustel ostetakse hulgiladudest toitu oma pere jaoks.
Kauba hinna sisse arvestatakse peale toidu ka meeldiv teenindus, kaubavalik, korralik pakendamine, krediiditingimused, auto parkimisvõimalused ja muud hüved. Elatustaseme tõustes hakkavad tarbijad järjest enam väärtustama ostmisega kaasnevaid mugavusi.
Suur osa Eesti toiduainete müüjaid tähtsustab hinnakujunduses siiski kulusid enam kui tarbijate vajadusi.
Pärnu mnt 36 asuva Rema 1000 kaupluse müügijuht Ville Hommuk ei oska selgitada, kuidas ta tarbijate vajadusi hindab. «Kui kaup ei liigu, siis on valesti valitud hind,» räägib ta.
Harju tarbijate ühistu Miiduranna kaupluse juhataja asetäitja Kaia Kasemaa sõnul peavad nad 21 protsenti müügitulust ühistule maksma. Mõne toiduaine hinda saavad nad klientide poodi meelitamiseks alandada vaid siis, kui mõni teine kaup hästi müüb.
Kuigi suuremad toidumüüjad, kes saavad hulgikaupmeestega soodsamaid kaubahankelepinguid sõlmida, võiksid lüüa odavate kaupadega, pole nende eesmärk reeglina siiski madalaid hindu pakkuda.
«Käibe pealt saab teenida,» tunnistab Pirita kaupluse tegevdirektor Karl Kukk, «kuid selleks peab olema klientuur.»
«Meil on ruumi hindadega mängida,» lausub ASi Stockmann toiduainete müügigrupi juhataja Jorma Nivalainen. «Saame hindu natuke alla lasta, aga meie eesmärk ei ole kaupu madalamate hindadega pakkuda,» räägib Nivalainen.
Tallinna Kaubamaja toidukaupade osakonna juhataja Sigrid Õige sõnul müüvad nad alla omahinna vaid toiduaineid, mille realiseerimistähtaeg lõppema hakkab. Hindu püüavad nad üldjuhul stabiilsetena hoida ning kõikide hankijate hinnamuutustega kaasa ei lähe.
Hind, mille kaupmees kuludest lähtuvalt kehtestab, võib oluliselt erineda hinnast, mida tarbija on nõus maksma.
Vana juudi mees pakub rikkale kahte ühesugust vaasi müüa. Ühe eest küsib 100 rahaühikut, teise eest 200. Rikas piidleb mõlemat ja laob lõpuks 200 rahaühikut juudile peo peale. «Miks see vaas poole kallim on?» küsib rikas end minekule seades. «Sest mõni tahab lihtsalt rohkem maksta,» vastab juut.
Kõiki soovitud toidukaupu õnnestus osta vaid kolmest müügikohast -- Stockmannist, Tallinna Kaubamajast ja Primost.
Pirita kaupluses ja Maksimarketis ei olnud asendajate leidmisega probleeme, ülejäänud müügikohtades oli valik kesisem.
Suurematest toiduainete müüjatest eristub kesklinnast eemal paiknev Maksimarket oma madalate hindadega.
Kiiresti riknevate toiduainete, nagu näiteks piim ja leib, hind hoitakse madalal ning kasumit nende toodete müümisega kaupmehed ei teeni. Konkurents jaemüüjate vahel ei ole veel nii tihe, et tarbijate kauplusesse meelitamiseks müüdaks mõningaid tooteid alla omahinna. Poolmuidu antakse ära vaid tarbimisaega ületavad toiduained.
Suurtel toidukaupade müüjatel on sooduspakkumisi majanduslikult kergem korraldada kui nende väiksematel konkurentidel. Vitamiinipomme ehk puu- ja juurvilju müüvad suured jaemüüjad võrreldes väiksematega kallimalt.
Vt. ka tabel
Hetkel kuum