20 juuli 1999

Igasse Eesti peresse aastaks 2002 tulirelv

Kaitse-eelarve suurendamisest on saanud Mart Laari valitsuse kinnisidee -- elagu või pool elanikkonnast vaesuses, lagunegu maanteed ja koolimajad, aga kaitsekulutused peavad aastaks 2002 kasvama 2 protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT). See kõlab umbes samamoodi, nagu kutsuks Laar üles: «Igasse peresse aastaks 2002 tulirelv.»

Äripäeva seisukohast on valitsuse lähenemine kaitserahale põhimõtteliselt vale ja paraku ka koomiline: esmalt võetakse üks arv -- 2% SKTst -- kui suureks tuleb kaitsekulutused ajada, ja seejärel põhjendatakse nende suurendamist sellesama arvuga (!).

Tuleval aastal on kavas tõsta kaitsekulutused 1,6 protsendini SKTst, kuid ajal, mil valitsus riigi elu sõna otseses mõttes säästurezhiimile sättis, on eriti küüniline kuulutada kaitsevaldkond prioriteediks. Seejuures kasvatab valitsus kaitsekulutusi kiiremas tempos, kui suureneb eelarve -- 2000. aasta riigieelarve esialgse projekti kohaselt kasvab eelarve 200 miljoni võrra ehk 17,7 miljardi kroonini, kaitseraha aga 253 miljoni võrra 1,2 miljardi kroonini.

Valitsust võinuks veel kuidagi mõista, kui ta põhjendanuks: hädasti on vaja selliseid ja selliseid relvi, mis kokku maksavad nii palju, ohvitseridele eluasemete soetamiseks, kasarmute ehitamiseks ja remontimiseks kulub nii palju jne. Aga ei midagi sellist. Rahandusminister Siim Kallas, vastupidi, kinnitab: uue relvastuse ostmist pole valitsus arutanud.

Kallase sõnul täidab valitsus kaitsekulutusi suurendades koalitsioonilepingut, mis näeb ette, et kaitse-eelarve moodustab 2002. a NATO nõutud 2 protsenti SKTst. See on ka Laari valitsuse ainus argument ja seegi jääb arusaamatuks, sest NATO ametnikud seda ei kinnita.

Aasta tagasi Eestit külastanud NATO peasekretär Javier Solana ütles sõnaselgelt: «Eesti saab NATO-le kõige paremini läheneda, suurendades oma sõjalist koostööd teiste riikidega.»

Ka pool aastat hiljem, detsembris, Eestis viibinud NATO liitlasvägede Kesk-Euroopa väekoondise ülemjuhataja kindral Joachim Spiering kinnitas, et 2% pole kunagi ametlikult nõutud, ning alliansi loodegrupi ülemjuhataja John Cheshire hoiatas koguni, et kui liiga kiiresti kehtestada kaitsekulutusteks 2 protsenti SKTst aastas, võib see nõue riigi majanduse hävitada.

Nii et mitte 2% SKTst, vaid tugev majandus ning tahe ja võime teha koostööd teiste riikidega viib meid NATO-le lähemale ja loodetavasti ka NATOsse. Vaevalt hooliks NATO eriti sellisest riigist, kes peab kinni soovituslikust kaitse-eelarve mahust, ent kelle majanduses toimub samal ajal hoopis langus, ütleme 5% aastas.

Hetkel kuum