Venemaa poliitikutel erahuvid mängus

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Meenutagem Tiit Vähi eraäri laienemist võrdeliselt peaministriks oleku ajaga. Või praegu Lätis käivat peaminister Andris ?kele ja Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi majandusgrupeeringu teravat võitlust (loe Äripäev nr 144, lk 6), mis ei näi hoolivat isegi rahvusvaluuta stabiilsusest.

Hoopis traagilisem on lugu Venemaal. Venemaa president Boriss Jeltsin on klassikaline näide võimuri allakäiguspiraalist. Võimu algperioodil aitas ta majandusreforme juhtima edumeelseid poliitikuid, nüüd aga on presidendi eelistusteks peaministri kohal luuraja, sõjaväelane, KGB-lane.

Kui peaministreid nõnda tihedalt vahetatakse nagu praegu Venemaal, tekib kohe küsimus, miks seda vaja on. Miks tuli ainult kolm kuud peaministri ametis püsinud Sergei Stepa?in, kes ju oma ametiga kenasti toime tuli ja kellele isegi president ei osanud vallandamisel midagi ette heita, välja vahetada värvitu ametniku Vladimir Putiniga. Kas tõesti teenib järjest kiiremini pöörlev võimukarussell riigi huve, nagu väidab president.

Tegelikuks põhjuseks on hoopis presidendi hirm, mis saab temast ja tema korruptsioonikahtlustustega lähikondlastest, kui võim peaks minema vastaste kätte. See oht on muutunud reaalseks eriti pärast seda, kui Jeltsini põhioponendil, Moskva linnapeal Juri Luzhkovil, õnnetus moodustada kuberneride toetusega valimisblokk Isamaa, millega on liitunud rahva seas populaarne ekspeaminister Jevgeni Primakov, kes ilmselt ei suutnud või ei tahtnud Jeltsinile tagatisi anda.

Nagu selgub analüüsidest, on Putin president Jeltsini viimane trump just selle jõu vastu. Oma varasema ameti tõttu Venemaa piirkondlikke liidreid hästi tundva Vladimir Putini üheks esimeseks ülesandeks ei saanud mitte majandusreformide jätkamine, vaid Luzhkovi positsiooni nõrgestamine kuberneride seas ning võimaluse korral sellele alternatiivse bloki loomine. Üritatakse nõrgestada Luzhkovi positsioone Moskvas, kus Putini juhitud FSB uurib Luzhkovi naise Jelena Baturina firmade pangakontosid ja maksuamet inspekteerib linnavalitsuse rahaasju. Püütakse neutraliseerida Isamaa peamist meedialiitlast Media-Mosti, mis on ainus üleriigiline teleprogramm, mida valitsus ei kontrolli. Omapoolse rünnaku tugevdamiseks ostis suurärimees Boriss Berezovski, keda seovad valgustkartvad äritehingud Jeltsini tütardega, mõjuka sõltumatu päevalehe Kommersant.

Kõige selle tagajärjel annab president Jeltsin on mantlipärijale üle Venemaa, mille reformid on jäänud sõnadeks ning mis ei suuda hakkama saada välismaise toiduabi ja laenudeta ning mille peamiseks presidendikandidaadiks on kerkinud Jeltsinist vanem, põdura tervisega ekskommunist Jevgeni Primakov.