Kohalike omavalitsuste laenupoliitikast

Eestis on selgelt formuleerimata kohalike omavalitsuste laenupoliitika. Seadused jätavad lahendamata omavalitsuse laenu juhtimise üldise kontseptsiooni. Mida tähendab näiteks mõiste «laenupoliitika»? Omavalitsused peavad oskama vastata küsimustele, kas ja kellelt (s.o laenupoliitika) ning kuidas ja mis eesmärgil võtta laenu (s.o laenu juhtimise poliitika).

Laenu juhtimise poliitika ja seda toetav investeeringute programm on hädavajalikud, et planeerida tuleviku kapitalivajadusi ja koostada objektiivsed laenude tagasimakse graafikud omavalitsusele.

Lühiajaliselt võib selline poliitika põhjustada suhteliselt keerulisi probleeme omavalitsusele, nagu mitteadekvaatne kassajäägi juhtimine, vähene kulude paindlikkus, suurenev vajadus lühi- või pikaajalise laenu järele ja tuleviku maksevõime.

Pikemas perspektiivis pakub formaalne laenu juhtimise poliitika planeeritud ja säästlikku laenu tagasimaksmise ning ülalpidamiskulude taset, võttes seejuures arvesse tulude ebaühtlast laekumist ja reageerides kohaliku majanduse tõusudele ja mõõnadele.

Laenu juhtimise poliitika peab silmas seda, et laenu võtmine tulevikus on piiratud, ja pakub välja raamistiku pikemaajaliste investeeringute finantseerimise ja laenude tagasimaksmise probleemidele. Samas tuleb arvestada iga üksiku omavalitsuse eripära.

Laenu juhtimise poliitika on efektiivne, kui arvestatakse nelja põhitingimust: pikaajaliste investeeringute programmi, kogulaenu ja laenu teeninduse piiranguid, laenu struktuuri ja tagasimaksete reeglistikku ning investeeringute laenuta finantseerimise tingimusi.

Ettepanekud on järgmised:

- määrata institutsioon, kes omab ülevaadet omavalitsuste võlakoormusest, ja luua munitsipaallaenu register;

- defineerida võlakoormuse ja ka kriitilise võlakoormuse mõiste;

- analüüsida regulaarselt omavalitsuste võlakoormust, avaldades seejuures vastavad raportid;

- kehtestada sanktsioonid võlakoormuse piirangute eiramise pärast;

- formuleerida omavalitsuse finantskriisi lahendusteed;

- kehtestada erireegleid, arvestades omavalitsuste eripära, eelkõige linnade ja valdade erisusi;

- sätestada omavalitsustele investeeringute programmi koostamise nõue.

Omavalitsuste laenamine ja arenev munitsipaalvõlakirjaturg on samm edasi omavalitsuste sõltumatuse poole, kuid see peab sulama ühtsesse riigi ja omavalitsuste eelarvete süsteemi. Munitsipaallaenu turg tähendab omavalitsustele nende tulubaasi avardumist ja samas on vajalik selle täiustamine. See kõik peab toimuma koordineeritult, riikliku järelevalve all, kuid ilma suurema bürokraatiata.