Kohalike omavalitsuste laenupoliitikast

Eestis on selgelt formuleerimata kohalike omavalitsuste laenupoliitika. Seadused jätavad lahendamata omavalitsuse laenu juhtimise üldise kontseptsiooni. Mida tähendab näiteks mõiste «laenupoliitika»? Omavalitsused peavad oskama vastata küsimustele, kas ja kellelt (s.o laenupoliitika) ning kuidas ja mis eesmärgil võtta laenu (s.o laenu juhtimise poliitika).

Laenu juhtimise poliitika ja seda toetav investeeringute programm on hädavajalikud, et planeerida tuleviku kapitalivajadusi ja koostada objektiivsed laenude tagasimakse graafikud omavalitsusele.

Lühiajaliselt võib selline poliitika põhjustada suhteliselt keerulisi probleeme omavalitsusele, nagu mitteadekvaatne kassajäägi juhtimine, vähene kulude paindlikkus, suurenev vajadus lühi- või pikaajalise laenu järele ja tuleviku maksevõime.

- defineerida võlakoormuse ja ka kriitilise võlakoormuse mõiste;

- analüüsida regulaarselt omavalitsuste võlakoormust, avaldades seejuures vastavad raportid;

- kehtestada sanktsioonid võlakoormuse piirangute eiramise pärast;

- formuleerida omavalitsuse finantskriisi lahendusteed;

- kehtestada erireegleid, arvestades omavalitsuste eripära, eelkõige linnade ja valdade erisusi;

- sätestada omavalitsustele investeeringute programmi koostamise nõue.

Omavalitsuste laenamine ja arenev munitsipaalvõlakirjaturg on samm edasi omavalitsuste sõltumatuse poole, kuid see peab sulama ühtsesse riigi ja omavalitsuste eelarvete süsteemi. Munitsipaallaenu turg tähendab omavalitsustele nende tulubaasi avardumist ja samas on vajalik selle täiustamine. See kõik peab toimuma koordineeritult, riikliku järelevalve all, kuid ilma suurema bürokraatiata.