Millest tuleb haldusreformi elluviimist alustada?

Küsimus on selles, kui palju Eesti riik kulutab enda juhtimiseks raha. Praegu on Eesti riigi juhtimiskulud liiga suured.

Haldusreform ei ole seni käivitunud, sest eelarvega oli olukord lõbus ja majandus kasvas kiiresti. Nüüd on eelarve täitumine muutunud probleemseks ja sellepärast on foon radikaalsete sammude astumiseks tunduvalt parem.

Kindlasti tuleb jätkata ranget eelarvepoliitikat ja kui raha ei ole, siis see sunnib vajalikke samme astuma. Lõpuks hakatakse kulukeskustes aru saama, et vanamoodi enam jätkata ei ole võimalik, ja nad hakkavad ise oma tegevust ümber korraldama. Arvan, et eelarvekruvide pingutamine aitab haldusreformi käivitada. Vaevalt saab reformi nii ellu viia, et mingi komitee tuleb kokku, mõtleb tükk aega ning asub koostama mingit plaani.

Alustama peab poliitilisest otsusest, milliseid struktuure millisel kujul riik vajab. Praegu puudub ühtne arusaam reformist. Samal ajal juba ümberkorraldused ametkondades käivad ja nende tegemisel lähtutakse erinevatest põhimõtetest. Otsused, mis ühe ametkonna jaoks tunduvad kõige ratsionaalsemad, ei pruugi riigi kui terviku jaoks olla kõige paremad.

Maakonna tasandit on kergem muuta ja seda on võimalik kõige kiiremini teha. Kuid ma ei pea õigeks kolme või nelja maakonna moodustamist. Eestis tuleks toetuda ajalooliselt välja kujunenud asustusele ja arvestada viimase viiekümne aasta jooksul toimunud muudatustega. See tähendaks üheksat-kümmet maakonda.

Maakondade reformimist ei tohi käsitleda kui maavalitsuse reformimist. Viljandi maakonnas on avalikus sektoris palgasaajaid üle 5000, umbes pool saab palka riigieelarvest ja teine pool kohalikest eelarvetest. Maavalitsuses töötab ametnikke alla saja. Tuleb lõpetada dubleerimine, kus sama ala töötajad on nii maavalitsuses kui ka ministeeriumi allasutustes.