Rahastamise muutus ei kaota Eesti kultuuri

Rahandusministeerium otsustas läinud nädalal loobuda oma plaanist lõpetada kultuuri ja spordi toetamine alkoholiaktsiisist. Seni Kultuurkapitalile suunatud protsentuaalsed eraldised oleks läinud otse riigieelarvesse. Sealt oleks kultuuri toetatud summaga, mis sõltunuks eelnevatest taotlustest ja mille otsustanuks riigikogu.

Äripäev ei pea õigeks rahandusministeeriumi loobumist Kultuurkapitali rahastamise muutmise plaanist. See näitab poliitilist meelekindlusetust. Järgi antakse neile, kes on halvasti majandanud. Halba majandamist on just rahandusministeerium Kultuurkapitalile ette heitnud.

Aktsiisiprotsent lubas olla kindel, et rahasumma pidevalt tuleb ja loodetavasti ka suureneb. See tegi mugavaks ja ise teenimise peale ei pidanud mõtlema. Üledoteerimine tekitab aga pseudostabiilsuse õhkkonna, kus ei ole erilist põhjust ega vajadustki efektiivselt töötada. Nii on seni tegutsetudki vaid kulutamisorganisatsioonina, olles ühtelugu kahjumis (1998. aastal koguni 9,3 miljoni krooniga). Pidev sissetulekuallikas Kultuurkapitalile riigieelarvest on kindlustatud ja nii on mugav tegutseda tegevuskulusid kokku hoidmata. Tsiteerides rahandusministri nõuniku Ants Leemetsa juunis öeldud sõnu on Kultuurkapital hea rahapump kultuuri finantseerimiseks eelarve rahast eelarveväliselt. Finantsinstrumendina täielikult ebaõnnestunud projekt, mille põhikapital ei ole tootnud niigi palju, et tegevuskulusid katta. Midagi on mäda. Sedasi tegutseval sihtasutusel eriti mõtet ei ole.

Ekskultuuriminister Jaak Allik ütleb, õigustades fikseeritud protsendi säilitamist, et kultuuriinimesed on nii harjunud. Harjumuse jõud on loomulikult suur. Majandamis- ning teenimisoskustega on asjad kehvasti, kuid harjumuslikku rahajagaja rolli teiste kätte anda ei taha.

Kultuuriinimesed kardavad, et uue korra puhul hakkab raha eraldamine sõltuma riigiisade poliitilisest suvast. Valitsus võib tõesti olla kultuuriinimese vaatevinklist kõrgel ja kaugel, ent valitsuse koosseisus on ka asutus nimega kultuuriministeerium. Teisalt jääks valitsuse-riigikogu paika panna vaid prioriteedid: kas tänavu on võimalik kultuuriprojektide rahastamiseks välja käia 60, 80 või 100 miljonit. Niipalju kui riigi rahakoti paksust arvestades võimalik ja vajalik.

Eesti kultuur ümberkorraldustest hingusele ei läheks, nagu mitmed on väitnud. Raha kultuurilt ära ei kaoks. Fikseeritud protsent asenduks fikseeritud summaga. Kusjuures paindlikumaga, jagamine oleks läbimõeldum/vaieldum ja vähem kulukas.