Kui munitsipaalettevõtte finantsseis lubab, saab Tallinna Veest sedamaid januste lemmik. Aga paraku ei luba.
Veepuhastuse pealt ei saa kokku hoida, eriti Euroopa Liidu karmide ökonõuete tõttu. Tariifi langus võib kaasa tuua nn vee abonenttasu, mida hakkavad maksma kõik tarbijad sõltumata kasutatud vee hulgast.
Tõepoolest, raha võib koguda ka teisel kujul, sisulist vahet pole, aga Eesti suhted EBRDga muutuvad pilvisemaks, kuni 320 miljoni krooni suuruse laenu tagasikutsumiseni Tallinna Veest.
Viimane on äärmiselt negatiivne stsenaarium, just Eesti usaldusreitingute mõttes. EBRD on oma laenuraha saatuse pärast mures, mis on ka loomulik. Ja kui on vaja teha uusi laene, võib tulla äraütlev otsus.
Tallinna Vee kahjumisse laskmine mõjub negatiivselt kogu infrastruktuuri erastamisele, viies ettevõtte hinna alla. Arvatavasti ei ole see teadlik skeem, mida mujal praktiseeritakse -- ettevõtete kahjumid ja ringvõlgnevused takistavad erastamist näiteks Venemaal.
Kindlasti on üks mõjureid lähenevad kohalikud valimised. Selle valguses on linnajuhid teinud kaunis populistliku otsuse. Tallinnas on vesi odavam, näiteks võrreldes Keila tariifiga 17.80. Teisest küljest ei stimuleeri madalam hind üht vajalikku käitumisharjumust, säästlikkust.
Veevärgi alguspäevil laskis Ülemiste vanake kraanidest tulla ka väiksematel kalamaimudel. Tänapäeva standard on kvaliteetne joogivesi, mida Tallinnal pole põhjust häbeneda, erinevalt paljudest linnadest, kus kraanivett juua ei soovitata. Selle valguses peab Tallinna Vesi linna toel jätkama läbimõeldud arengupoliitikat ja vältima otsuseid, mis arengut pidurdavad.