Tõnu Tramm • 2. september 1999 kell 22:00

Haigus ületada kiirust on ravitav

Püsikiiruse regulaatorile kulutatav 6500 krooni osutub sageli kasulikumaks investeeringuks kui täita paari aasta vältel riigikassat trahvidega.

Püsikiiruse regulaatorit peetakse eestlaste seas rahakate privileegiks, kes on suutnud endale soetada kalli sõiduki. Selle varustuses on imeline hoob, mis paneb auto sõitma just sellise kiirusega, nagu on juhile sobilik. Et sama seadme saab mõne tunniga paigaldada kasvõi Moskvit?ile, sellest on teadlikud vähesed.

Kuna tegemist on seadmega, mis peab tagama sõitjate ohutuse igas olukorras, tasub alati eelistada kallimat, kuid usaldusväärses firmas toodetut. Eestisse toovad ülemaailmselt tunnustatud kvaliteediga püsikiiruse regulaatoreid OÜ Alfaline ja AS KG Knutsson. Nende seadmeid paigaldavad üldjuhul vaid autode firmateenindused ja maaletoojate volitatud teenindused, kus töötajad on saanud vastava väljaõppe.

OÜ Alfaline on toonud Eestisse Ameerika päritolu Rostra püsikiiruse regulaatoreid, Knutssoni pakutavad erinevad neist üldjuhul vaid viimistluse poolest. Varem olid valdavad vaakumjuhtimisega, nüüd elektrooniliselt juhitavad regulaatorid. Rostra komplekt maksab 5470 krooni. Selle paigaldamine võtab sõltuvalt masinast aega 3--6 tundi ja maksab kuni tuhat krooni

Klient võib valida kas nuppudega reguleeritava paneeli või roolisamba külge kinnituva juhthoova vahel. Hoobasid omakorda on samuti erinevaid, nii nupp- kui liuglülititega. OÜ Alfaline müügijuhi Alari Kõpperi sõnul ostetakse rohkem nupplülitite ja märgutulega roolisamba külge kinnituvaid hoobasid.

Uudistootena pakutakse ka rooliratta keskel asuvat raadio teel juhitavat pulti, kuid selle hind on ligi kaks korda kõrgem.

Kiiruseregulaatori kasutamine on juhile väga lihtne: saavutades soovitud sõidukiiruse (turvalisuse huvides rakendub seade tööle alates kiirusest 45--55 km/h), piisab ühest nupuvajutusest, et auto kiirusemõõdik oleks kui ühele kohale naelutatud. Pika sõidu vältel krampi kiskuva parema jala võib väänata kas või istme alla, tarvis seda enam ei lähe.

Kui teele ilmub takistus, tuleb vajutada korraks pidurile või sidurile ning regulaator lülitab end kohe välja. Kui on tarvis mööda sõita, taastub pärast manöövrit mällu salvestatud püsikiirus. Viimati talletatud kiirus kustub mälust alles pärast süüte väljalülitamist.

Samuti on võimalik kiirust suurendada või vähendada juhthoova abil. Tähelepanelik peab olema mägedes sõitmisel. Siis peab juht tõenäoliselt ise «juhtimise üle võtma», sest kui palju ka automaatregulaator gaasi juurde ei annaks, käiguvahetusega ta ikka hakkama ei saa. Seade on ehitatud nii, et kui mootoril hakkab võimsust nappima, lülitab ta end ise välja.

«Ka laugematel tõusudel tasub olla ettevaatlik, et tagumistele jalgu ei jääks. Kui juht ise näeb ees mäge, siis ta lisab gaasi juba enne jalamile jõudmist. Rostra nii tark ei ole. Tema hakkab gaasi lisama alles siis, kui auto kiirus langeb,» selgitas Kõpper.

Mina avastasin püsikiiruse regulaatori neli aastat tagasi Ameerikas. Jõudes tagasi Eestisse, oli üllatus suur, kui selgus, et seda on võimalik paigaldada lisavarustusena mistahes masinale ja hind ei ole sugugi üle mõistuse. Lasin selle panna nii eelmisele Nissan Sunnyle kui ka praegusele Renault Meganile ja olen väga rahul. Nüüd ma saan rooli taga end vabalt liigutada, jalg ei kisu krampi ja ma pole enam kordagi jäänud politseile vahele juhuslike kiiruseületamistega. Väga oluline on ka see, et kütusekulu on nüüd isegi väiksem kui tehase poolt ette antud miinimum. Seadme töökindlusega pole olnud mingeid probleeme.

Hetkel kuum