5 september 1999

Seadus ettevõttele

Uue tulumaksuseaduse oluline stimuleeriv mõ-ju makromajanduslikust seisukohast on seatud kahtluse alla. On ennustatud, et see põhjustab probleeme suhetes riikidega, kellega meil on topeltmaksustamise vältimise lepingud, ja Euroopa Liiduga. Tegelikult pole uus seadus ka ettevõtja seisukohalt vaadatuna parim võimalik variant.

Ettevõtte arengu seisukohalt on reeglina parim, kui omanik sealt iial raha välja ei võtaks. Seda uus seadus ka stimuleerib -- jätad kapitali ettevõttesse, tulumaksu ei maksa.

Paraku ei ole ettevõte eesmärk omaette, vaid üksnes vahend tulu tootmiseks ettevõtjale. Kas tulu tahetakse saada lühemas või pikemas perspektiivis, sõltub ettevõtjast, kuid ükskord tahe-takse raha ettevõttest välja võtta nagunii. Selleks, et dividende saaks maksta, peab olema vaba omakapitali. Ettevõtjale oleks seega stimuleerivaim olukord, kus kasumit küll gene-reeritakse, kuid samas maksustatavat tulu ei teki või on see raamatupidamislikust kasumist oluliselt väiksem. Sedalaadi stiimuli loomiseks on tüüpilisim kiirendatud maksuamortisatsioon, mis on laialt levinud ja mida on ka Eestis alates 1994. aastast praktiseeritud.

Praeguses tulumaksuseaduses on (muu maailma silmis) kaks eksootilist paragrahvi.

§ 181 lubab väljaspool Tallinna ja pealinna lähiümbruse valdade arvata investeeringud põhivarasse maha maksustatavast tulust, kusjuures sama põhivara saab maksustamisel amortiseerida ka tavakorras. Vähemasti kapitalimahukates tegevusharudes, mis eeldavad arvestatavaid investeeringuid põhivarasse, tähendab see sisuliselt tulumaksuvabastust. Sellest põhimõttest kuuldes ei taha välismaalased kuidagi oma kõrvu uskuda -- see on fantastiline soodustus!

§ 32 sunnib dividendide maksmisel tasuma tulumaksu ulatuses, mis vastab 26/74 dividendide summast. Seegi põhimõte tundub välismaalastele uskumatuna -- see on unikaalne ja kummaline maksutehniline lähenemine, mis tõmbab ettevõtete käsutusest tihtipeale üsna pikaks ajaks ära olulisi summasid.

Laiendades § 181 mõju ka Tallinnale ja selle lähiümbrusele ning tühistades § 32, saaks suurema vaeva ja revolutsiooniliste muudatusteta n-ö tüüpettevõtte jaoks kujundada märksa ettevõtjasõbralikuma tulumaksukeskkonna, kui seda pakub uus seaduseelnõu. Selle lõpposas on esitatud teatud üleminekusätted, millest on aga välja jäänud vähemasti üks oluline aspekt.

Seni kasumit genereerinud ettevõtted ei ole reeglina kogu vaba omakapitali omanikele välja jaganud, vaid tihtilugu on suur osa või isegi kogu teenitud kasum jäetud ettevõttesse. Küll aga on vastava maksustatava tulu pealt makstud tulumaksu. Sellisel ettevõttel on nt aasta 2001 kasumi jaotamisel õigus maksta välja aruandeperioodi kasum (mida pole tulumaksuga maksustatud) ja/või nt ettevõttesse jäetud 1998. aasta kasum, millelt on tulumaks juba makstud. Maksustada kord juba maksustatud tulu selle dividendidena väljamaksmisel on vastuolus maksustamise üldkontseptsiooniga, mis püüab kahekordset maksustamist vältida.

Probleemi saaks tehniliselt lahendada kehtestades dividendide maksustamisel näiteks FIFO meetodit (kõigepealt makstakse välja varasemate perioodide vaba omakapital) või vastupidi -- LIFO meetodi. Kõne alla tuleks seegi, et dividendide väljakuulutamise otsuses näidatakse, millisest perioodist kasum on pärit.

Nõutuks teevad eelnõus ette nähtud dividendide «normeerimise» katsed ning aktsionäride liigitamine headeks ja halbadeks vastavalt sellele, kas nad töötavad ettevõttes, on selle juhatuse või nõukogu liikmed või mitte (§ 38). Näiteks loetakse selle kohaselt erisoodustuseks ning maksustatakse tulumaksuga (ja sotsiaalmaksuga) füüsilisele isikule makstud dividendid, mille suurus ühe majandusaasta kohta ületab dividendi saajale dividendi väljamakse otsuse tegemise ajal kuuluvate aktsiate või osade nimiväärtust. Eelnõu seletuskirjas toodud selgituste kohaselt püütakse seada mõistlikku dividendimäära, milleni võiks lugeda dividendi kapitalituluks ning millest edasi muutub dividend töisest tegevusest saadud tuluks.

Nüüdismajanduses üha domineerivamaks muutuv teenindussfäär on valdavalt väikese kapitalimahukusega, mistõttu seal tegutsevad ettevõtted ei eelda ka kuigi suurt aktsiakapitali. Kas siis selliste ettevõtete kasum polegi tavaline kasum, mis on normaalsetel alustel aktsionäridele jaotatav?

Öeldu ei väljenda allakirjutanu poliitilisi sümpaatiaid ja antipaatiaid. Uus tulumaksuseadus -- kui normeerimine ning mõned muud detaile puudutavad veidrused välja arvata -- on pealinna ettevõtja seisukohalt kindlasti soodsam kui praegune, tahab aga kõpitsemist saada.

Autor: Andres Root

Hetkel kuum