Sulev Oll • 13 september 1999

Koera ja jahipüssiga röövli vastu

«Talupidajana olen nii püssi lasknud kui pätte taga ajanud,» kirjeldab Arvo Veidenberg maakodu julgeoleku tagamist Eestis.

«Kasutame traditsioonilisi turvamise viise,» räägib Lepiku talu peremees Kaupo Kauri. «Peremehel on püss, õuel koerad. Ka naabri juurest võib silmata, kui midagi kummalist on teoksil».

Püss on siiski kaheldav abinõu. Mitmed talunikud tunnistasid, et neil pole julgust inimese pihta lasta, teised väitsid hädakaitse piirid olevat nii ähmased, et pere ja vara kaitsja võib ise vangitorni sattuda.

Politsei peale ei saa talunik kriisiolukorra lahendamisel loota. Kuigi telefon on nüüd praktiliselt kõigil, kulub politsei kohalejõudmiseks palju aega. Viljandimaa taluniku Arvo Veidenbergi sõnul asub lähim politseinik 35 kilomeetri kaugusel. Kiiremini väitis abi saabuvat üks Harjumaa talunik -- aga tema pakutud kaheksa minutitki on väga pikk aeg.

Operatiivsuse probleem tekib ka turvafirma puhul - iga küla tarvis operatiivautot ei jätku. «Samas ei saagi turvafirma missioon seisneda varaste ja röövlite tabamises, vaid nende tekitatava kahju miinimumini viimises,» väidab ESS Harjumaa esinduse juhataja Valdur Rand.

Järva politseiprefekt Gero Kartau pakub lahendusena külavanemat, kes on abipolitseinik või kaitseliitlane. «Siis oleks tal relv ja sidevahendid, abipolitseiniku staatus annaks võimaluse aga asjadesse sekkuda,» väidab Kartau.

Talunik võiks mõelda odavamatele turvaseadmetele. Maamajja sobivad nii telefoni olemasolu nõudvad seadmed kui ka raadiovalve. Turvasüsteemi juurde saab lisada suhteliselt odava hädaappikutse seadme ehk paanikanupu, mis eriti sobib üksikutele vanuritele.

Huvi on aga veel väike. «Talumehed on nii vaesed, et neid ei tasu isegi röövida,» väidab Arvo Veidenberg.

Mind kui talunikku, kellel 120 looma laudas, teeb närviliseks, kui võõrad öösel minu maal liiguvad. Olen ka ise autoga ringi kihutanud, et neid taga ajada. Õnneks on seni vaid üks vasikas laudast ära viidud, sellegi sain kätte.

Probleem on selles, et minu talu elu- ja tootmishoonete vahelt läheb läbi kolhoosiaegne tee, mis on valla loal küll autode liikluseks suletud, aga mida ollakse ikka harjunud kasutama.

Ärevaks teevad ka mitmed minu juures töötavad inimesed. Oht lähtub juba sellest, et nad armastavad viina ja kipuvad purjus peaga masinaga sõitma. Olen siis neil tutist kinni võtnud ja koju viinud. Kord on töötaja tooli võtnud ja mulle virutada lubanud. Õnneks siiski ei virutanud.

Mis puutub «katusepakkumisse», siis seda maal pole -- teatakse, et talunikud peavad isegi lihtsalt läbi ajama. Tagasihoidlikud ollakse ka turvavahendite suhtes: meie kasutame öist valgustust ja kaht õuekoera. Õnneks elame suure tee ääres.

Hetkel kuum