Liikluspolitseisse tulemusjuhtimine

Riik on otsustanud täita oma kõhna rahakotti senisest enam liikluseeskirja rikkujate arvel, plaanides kasseerida 148 miljoni krooni asemel 250 miljonit. Järelikult on valitsusel arusaam, et trahve määratakse selleks, et täita riigikassat.

Ei paista, et keegi sooviks vähendada liikluses tapetute arvu ja lõhutud sõidukite remontimiseks kulutatavat raha. Eriti küüniline on politseiameti suhtumine -- inimene jaksas auto ja viina osta, jaksab ka trahvi maksta. Liiklejana hakkab hirm, kui tead, et politseiniku eesmärk on koguda 62 000 krooni trahviraha aastas. See, kas keegi surnuks sõidetakse, on teisejärguline.

Ärijuhtimise vallas on juba kümme aastat räägitud lihtsast asjast -- tulemusjuhtimisest. Igal riigialamal on õigus nõuda, et riik kaitseb teda ja tagab tema turvalisuse, ka liikluses. Tulemusjuhtimise mõttes on vaja teada kaht lihtsalt mõõdetavat näitajat: liikluses tapetute arv ja väljamakstud liikluskahjude summa.

Eestis peaks selle eest, et need numbrid tegelikult hakkaksid vähenema, vastutama liikluspolitsei kõrgeim juht, kes jagab ülesanded alluvatele maanteelõigu patrullist üksiku liikluspolitseinikuni.

Ülesanne peab olema mõõdetav -- kui mullu sai patrulli X vastutuspiirkonnas surma 13 inimest ja tekkis 530 000 krooni kahju, siis tänavu loetaks heaks töötulemuseks, kui hukkunute arv ei ületa kümmet ja kahju on alla 450 000.

Kui eesmärk on nii püstitatud ja sellest sõltub patrulli palk, aga ka töökoht, on iga politseinik huvitatud avariide põhjuste selgitamisest ja nende ennetamisest, hakatakse tõsiselt suhtuma liikluskorraldusse. Ja politseinik teab, mis tüüpi rikkujaid tuleb eriti karmilt kohelda -- mitte neid, kel on raha auto ja viina ostmiseks, vaid neid juhte, kes sõidavad ohtlikult, kiiluvad vahele, teevad tarbetuid möödasõite ja foori kollase tule süttides annavad gaasi.

Liikluspolitseis tulemusjuhtimisele üleminek annab veel mitu positiivset tulemust. Esiteks -- kuna kogutud trahvide summa ei ole eesmärk, siis pole politseil vajadust (kuid põhjust leitakse alati, kui tahetakse) iga rikkumise eest kodanikule trahvi «väänata».

Teiseks -- kuna töötulemuseks loetakse hukkunute arvu ja kahjude summa vähenemine, on politseinik huvitatud iga ohtliku juhi liiklusest kõrvaldamisest. Kaob motivatsioon võtta altkäemaksu ja jätta rikkumine registreerimata. Politseinikul tekib huvi liiklusolude ja -tingimuste vastu ja neid hakatakse paremini korraldama.

Igal süsteemil on ka miinused -- kirjeldatud tingimustel on liikluspolitseil oma eesmärke kõige lihtsam saavutada, kui kehtestataks minimaalsed piirkiirused -- on ju kiirus üks liiklusõnnetuse peamisi põhjusi -- linnas näiteks 20 ja maanteel 40 km/h. Selle püüde suudavad autojuhid tasakaalustada ja dialoogis riigi kodanikega suudetakse leida optimaalne lahendus piirkiiruste ja liikluskahjude vahel.