24 oktoober 1999

Plats puhtaks! Haldusreform!

Kui KMÜ valitsuskoalitsioon tänavu märtsis Toompealt lahkus, jäi Eestile neist pärandiks raske taak, ligi 1,8 miljardi krooni võrra ülesblufitud riigieelarve. Uue valitsuse ametisseastumise esimestest päevadest oli selge, et riigi peaprobleem on aasta algusest saati kiiresti süvenev eelarvepuudujääk. Suvel vastuvõetud negatiivne lisaeelarve võimaldas mullist ainult osa õhku välja lasta. Maailmamajanduse konjunktuur ei tõotanud veel midagi head, riik vajas tekkinud olukorrast rutulist väljapääsu ning ainus lahendus näis haldusreform.

Sellises olukorras ei saanud nõustuda seisukohaga, et Eestis on tüütuseni kõneldud haldusreformist. Oli ju tegu ülipingelise eelarve tingimustes praktiliselt ainsa tegeliku pääseteega. Kahjuks kippus mõte prohvetlikuks kujunema ning ligi kuu ajaga oli tüütus tõesti saavutatud. Lisaks hakkas üleüldises targutamises ära kaduma haldusreformi progressiivne sisu.

Mõnikord tundub, et aabitsatõdede ülekordamine on hädavajalik. Ka riigivõimule tuleb aeg-ajalt meenutada, milleks on ta kutsutud ja seatud, mis on tema tegelik ja õige funktsioon ühiskonnas. Enne kui aga hakata diskuteerima riigi rollist majanduses, selle kujunemisest, problemaatilisest vähendamisest ja Eestis tegelikult väljakujunenud situatsioonist, peame alustama algusest. Milleks on meile Eesti riik kui institutsioon üldse vajalik? Miks on ta ellu kutsutud ja mis on tema põhifunktsioon? Sellest lähtuvalt saame hiljem hakata arutlema juba haldusreformi temaatika üle.

Eesti riigil on tegelikult ainult kolm sisulist ülesannet. Kaitsta ja arendada eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Kõik ülejäänud riigi funktsioonid tulenevad eelpoolöeldust ning peavad olema neile üksnes toetava iseloomuga (Rein Lang). Olles endale selle aabitsatõe selgeks teinud, võime asuda edasi mõtlema, milline peaks olema riigi ülesehitus ning kui palju peaks riik osalema majanduses, et parimal viisil täita oma peamist ülesannet. Eesti riik suudab kindlasti eksisteerida kolme aastagi pärast ka juhul, kui haldusreformi läbi ei viida. Põhiküsimus on riigivalitsemise kvaliteedis, mis peaks kindlasti olema üks haldusreformi võtmesõna.

Vaadates ajakirjanduses suvel ilmunud artikleid, jääb esmapilgul mulje, et haldusreform on üksikute silmapaistvate madala valuläve ja kõrge vastutustundega isikute (Jüri Mõis, Hardo Pajula) eralõbu. Samas tuleb nõustuda seisukohaga konkreetsete ametnike vastutuse puudumisest ning sellega, et haldusreform ei kujuta endast pelgalt valdade ühendamist.

Haldusreformi temaatika on tunduvalt komplitseeritum, kui esmapilgul tundub, seetõttu ei saa olla tegu stiihilise protsessiga. Asi on mastaapsem ning hõlmab kõiki mitte-erastruktuure. Samas pole alati vajalik Gordioni sõlme lahti raiuda, kõigepealt peaks proovima harutada. Seda huvitavam on nende ajakirjanike seisukoht, kes augustis lausa ise ministritele ülesandeid ja tähtaegu kätte jagasid, kuigi vanasti tegi seda valitsus. Aga pole lugu, tähtsate ülesannete lahendamine eeldabki tihti ebastandardseid lähenemisi.

Nii nagu iga ajastu tekitab oma juhid, kes hakkavad hiljem seda perioodi ajaloos sümboliseerima, pole ka haldusreform kui protsess Eestis saanud ilma nendeta. Meil on võtmepersooniks kujunenud Jüri Mõis, mees, kes sukeldus aktiivsesse poliitilisse ellu alles käesoleval aastal ning on asunud ellu viima Isamaliidule 1992. aastal suurt valimisedu toonud loosungit «plats puhtaks».

Samas pole Mõisa algatatud politseinike koondamisel midagi ühist sisulise haldusreformiga. Oli ju siseministeeriumis toimunu näol tegu lihtsalt kulude kokkuhoiuga, kuid lahendamata jäävad kaks põhiprobleemi: reaalsed muutused siseministeeriumi struktuuris ja valitsemisalas ning muutused riigi kui terviku halduskorralduses. Niisiis pole haldusreformiga isegi alustatud. Samas on Jüri Mõis veel piisavalt noor ja nii jääb meil aega otsustamaks, kas tal tuli paremini välja pankurite, politseinike või ametnike kantseldamine.

Autor: Indrek Jakobson

Hetkel kuum