2. november 1999 • 2 min
Jaga lugu:

Kalapüügiõigus tuleb endal välja teenida

Iga toodangu väljastamiseks on vaja investeerida põhivahenditesse. Tehase puhul on need hooned, seadmed jne, laeva puhul laev ise koos seadmetega. Vahe on selles, et hooned kuuluvad asjaõigusseaduse järgi kinnisasja alla, laeva puhul saab aga rääkida ainult vallasasjast. Liites laevale ajaloolised ressursid -- püügikvoodid --, on tingimused tootmistööks esimesel ja teisel juhul enam-vähem samad.

See on põhjus, miks on arenenud Euroopa riikides muudetud püügikvoodid ajalooliseks. Pole ju mõeldav, et pank annab ettevõttele laenu, kui sel on küll laev, kuid puudub püügiõigus. Püügiõiguseta laev on hunnik rauda.

Kasutatud kaugpüügitraaler maksab umbes 45--60 mln krooni. Tootmise alustamiseks on vaja veel käibevahendeid umbes 10% ulatuses laeva maksumusest. On selge, et firma peab selleks leidma krediidivõimalusi. Paljudes riikides ei kanta alust tööstusliku kalapüügilaevana isegi laevaregistrisse enne, kui tulevasel laevaomanikul pole ette näidata tõendit selle kohta, kus laev tööle hakkab.

Juba IME projektis on välja toodud tööstuslik kalapüük kui ebarentaabel tootmisharu, mis oli ette nähtud likvideerida. Sellest loogikast lähtudes on käitunud kõik meie valitsused, mõtlemata, et ressurss ookeanil on riigi kunstlik majandusvööndi suurendamine või et järgmised põlvkonnad soovivad kala püüda Eesti lipu all erinevates piirkondades.

90 ndate alguses aktiviseerusid sellised riikide ühendused nagu NAFO ja NEAF Põhja-Atlandil, nende tegevus on suunatud väljapoole kaldaäärsete riikide majandusvööndit eesmärgiga säilitada nende kalaressursse.

Kuidas tekkisid Eesti ressursid väljaspool riigi majanduspiirkonda? Kala ei küsi, kust läheb riigipiir, vaid pesitseb seal, kus talle sobib. Kui Eestil olnuks normaalne kalapüügipoliitika, saavutanuks me küllalt suure püügipäevade kvoodi. Kvootide aluseks oli ajalooline püük antud riigi lipu all NAFO tsoonis 1993--1995 ja Teravmägede piirkonnas 1992--1993. Siis oli riigifirmal Ookean 40 kaugpüügilaeva. Selle asemel et saata laevad erinevatesse piirkondadesse riigi ressurssi välja teenima, müüdi laevad kiiresti maha. AS Dagomar, AS Permare ja AS Kalmar käitusid teisiti -- jaotasid püügipiirkonnad NAFO ja NEAFi tsoonis.

Tulekul on uus kalapüügiseadus, millesse ei soovita aga sisse kirjutada püügiõiguse ajaloolist printsiipi. Selleta on meie firmad võrreldes välismaistega konkurentsivõimetud ning tulevikus poleks Eestil kaugpüügilaevastikku. Riigil ei ole eetiline kvoote müüa, sest ta on oma osa NAFO ja NEAFi tsoonis maha mänginud. Kui riik tahab ausal teel püügikvoote Edela-Atlandilt (organisatsioon loomata), ostku laevad ja saavutagu ajaloolised püügiõigused. Siis tehku kvootidega, mida tahab.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt