3 november 1999

Võit pudelikorgi all ja Eesti Loto

Korra tembeldas majandusajakiri Tulu lollideks kõik need, kes lotopileti ostavad. Niisuguseid lolle leidub endiselt, kuigi vähem, sest Eesti Loto kurdab, et tema loteriid ei lähe just kõige paremini kaubaks. Seetõttu on Eesti Lotol tekkinud maksevõlad -- õnneks riigi, mitte lotomängijate ees.

Reklaamloteriid, milles võib võita päikeseprillid või T-särgi, aga miks mitte ka n-ö auto värvipurgist, tunduvad hästi minevat. Kaupa, mida niigi ostetakse, nagu kokakoola ja Saku õlu, ostetakse reklaamikampaania ajal veelgi rohkem. Lapsepõlve esimene reklaamloterii kogemus oli kakaopulbri «Meie Mark» pakkidesse peidetud võidulipikud, aga mida võidud endast kujutasid, seda ei mäleta.

Leian, et meelelahutuse eest -- aga mis see loto muud on kui meelelahutus -- tuleb nii või teisiti maksta, ka siis, kui maksmine seisneb tootjate ning kaupluste käibe suurendamises. Eesti Lotole niisugune olukord ei meeldi, et loteriid leiavad aset ka pudelikorkide all.

Minu arvates on Eesti Loto valearvestus hoopiski see, et eesrindlikule online-loteriide süsteemile, nagu riiklik loto on juurutanud, püütakse külge pookida paljusid äärmiselt mitte-online vidinaid. Nendeks on näiteks lotopiletite nelja viimase järjekorranumbri kontrollimine järgmise päeva Õhtulehest, lotopiletite tagastamine müügipunkti, et osaleda mingi teise auhinna loosimisel ja helistamine Eesti Lotosse, et pääseda saatesse.

Mul ei jäägi muuks aega, kui helistamiseks ja ajalehekioski vahet silkamiseks: kord piletit ostma, siis tagastama või hoopiski Õhtulehte ostma.

Need ei ole teps mitte uued võiduvõimalused, vaid uued takistused lotopileti ostmisel, sest ega võidufond sellest suurene. Usun, et niisugused lisakohustused peletavad mugavust armastava lotomängija lihtsalt eemale. Kui sa sekeldamisest aga loobud, loobud ka õhkõrnast võiduvõimalusest, mis samuti ei meeldi -- sinu jaoks väheneb ju nigelavõitu võidufond veelgi.

Eesti Lotol hr Sven Kolga esinduses ei maksaks süüdistada reklaamloteriisid oma pärusmaale tungimises. Hr Kolga väidab, et näiteks Soomes ei tohi kauba ostmine olla loteriis osalemise aluseks. Teiste sõnadega: ei tohi võitu peita õlle- või kokakoola pudeli korgi alla. Aga kuidas suhtuda sel juhul Õhtulehe ostmisse, et oma võidust teada saada?

Keskmine soomlane mängib loteriisid mitmeid kordi rohkem kui keskmine eestlane, ses mõttes on arenguruumi veel küllaga. Aga edukaid Soome loteriisid iseloomustab äärmine lihtsus. Vägagi populaarne on tavaline mäng seitse 39st, milles loositakse seitse põhi- ja kolm lisanumbrit. Oma õnnenumbreid saab mängija ise valida.

Esimese sammuna tulekski mängijale rohkem pakkuda võimalust olla ise oma õnne sepp -- lasta numbreid valida (ehk isegi Bingos?). Numbrite maagiasse nakatunud inimesi on väga palju.

Teise sammuna tuleks mängijate säästmiseks vähendada lisakohustusi ja keskenduda põhimängule. Stuudiomäng koos külalistega võiks Bingo näitel siiski alles jääda, sest see on kokkuvõttes hea meelelahutussaade. Aga muu? Seda saadetki on asjatult koormatud kõikvõimalike paaris ja paaritutega, seetõttu ei teki terviklikku muljet.

Kolmanda sammuna on vaja otsustavalt tõsta võidufondi, mis on praegu ainult 50 protsenti. Analoogia on optimaalse maksumäära leidmisega: kui maksumäär on ülikõrge, siis laekub maksu ennast tunduvalt vähem kui madalama maksumäära korral. Usun, et näiteks 75protsendilise võidufondi puhul majandaks Eesti Loto end tunduvalt edukamalt. Ajutiselt läheks veelgi raskemaks, ent tulevik oleks lotomängijate suurema aktiivsuse abil kindlustatud. Kindlameelseid suure kombinatsiooni ootajaid on meie hulgas palju.

Hetkel kuum