Kära ärimees Mait Metsamaa mõrva ümber ei jõudnud vaibuda, kui Kakumäel sai seitse kuuli Keskturu kommertsdirektor Vadim Poli?t?uk. Mõlemat meest on ajakirjanduses seostatud sidemetes allilmaga.

Äripäeva arvates peab riik jõuliselt sekkuma võitlusse organiseeritud kuritegevusega.

Situatsioon on ju iseenesest absurdne. Maffiast räägitakse, üht ja teist organiseeritud kuritegevusega seotud inimest nimetatakse lausa nimepidi. Väidetavasti tunnevad politseifunktsionäärid ja poliitikudki allilmaliidreid hästi. Tegu on avaliku saladusega, ette ei võeta aga midagi.

Vähe sellest, mõnede erakondade sponsoridki olevat pärit allilmast. Nii on seletatav poliitilise tahte puudumine võitluses allilmaga -- sõnades võitlus käib, aga tegudes me oma rahakanaleid ei puutu.

Seetõttu ongi ajakirjandus ühe või teise isiku puhul võimeline rääkima vaid sellest, et seda või teist isikut on seostatud allilmaga. Võiks oletada, et ehk ongi tegemist vaid meediamüüdiga: ajakirjandus seostab ja ajakirjandus võimendab, tegelik olukord pole sootuks nii hull.

Samas ei ole tapetud Metsamaa ja tulistamine Kakumäel mingi müüt. Et Kakumäe juhtumi puhul ei olnud tegemist niisama püstoli pihku saanud maniakiga või relva kasutamise reeglid unustanud kaitseliitlasega, näitab kurjategijate auto hilisem n-ö mineerimine. Kainelt kaalutletud tegevus, mis võinuks tuua palju ohvreid.

Keskturu kui ühe võimaliku maffiapesa puhul on Äripäev soovitatud selle sulgemist või seal kauplemise legaliseerimist (iga ostuga saab kaasa kviitungi). Sulgemisega on hiljaks jäädud, õigem oleks seda teha olnud enne erastamist. Samuti ei kaota legaliseerimine probleemi. Keskturult ta, tõsi küll, kaob ära. Ent probleem lihtsalt kolib mujale.

Eesti riigi eelissuunad paistavad praegu olevat vaid kaitsekulutused ja kiiruseületajate karistamine. Aeg ja ressurss kulub haljasaladel õllejoojate, vales kohas parkijate, kihutajate, trammijäneste jm peale. Eitamata viimaste ohjeldamise vajadust, ei ole vähemalt tulemuste poolest näha, et samavõrd jõudu kulutataks salakaubanduse, narkoäri, rahapesu, organiseeritud kuritegevusega seostatud tegelaste mõrvade-atentaatide avastamise peale.

Politsei vajab ressurssi. See ei tähenda senistest reformidest loobumist ja ohtrat uute politseinike värbamist. Professionaalsed politseistruktuurid tuleb efektiivseks muuta. Senine stiilis «asjaga tegeletakse, aga millestki ei ole kinni hakata» tegutsemine ei ole eriti kuhugi viinud.

Kui allilmaliidrid politseile tõesti nii hästi tuntud on, saab hakatuseks neil elu ebamugavamaks teha psühholoogilise survega, pideva jälgimisega. Ja mitte salajase, vaid avaliku jälgimisega.

Toimetuse seisukohast võib muidugi välja lugeda ihalust karmi käe järele. Paraku on organiseeritud kuritegevuse puhul tugeva käe vajadus õigustatud.