Kolmanda Eesti otsingute teel

Meedias ja poliitikas on aktiivselt otsitud parimat ideed, kuhu Eesti peaks suunduma. President Lennart Meri pakutud Eesti Nokia otsingud või siis koalitsioonipoliitikute pakutud ettevõtete tulumaksust vabastamine, mis tooks siia enam välisinvesteeringuid, on siiski takerdunud nii eksisteerivasse konkurentsi kui ka igapäevaelu realiteetidesse. Oleks tänuväärne, kui leitaks revolutsiooniline idee, mille peale pole keegi maailmas tulnud, kuid see on infoühiskonna tingimustes suhteliselt võimatu.

Seetõttu on vaja jälgida eelkõige uusi protsesse, mille poole maailmamajandus liigub, ning jõuda selle «rongi» peale, mitte omavahelise lehmakauplemise vahepeatuses maha jääda. Kahtlemata on tänuväärt selle rongiga sõites meelde tuletada nii Eesti rahvusriigi ideaale, väliskapitali sissevoolu vajadust kui ka makromajanduslikku finantsdistsipliini, kuid need ei tohiks saada eesmärgiks omaette. Märksa olulisem on leida eluvaldkonnad, milles Eesti on maailmas tegelikult konkurentsivõimeline, ja luua soodne keskkond nende eluvaldkondade edasiseks arenguks.

Maailmamajanduse tippu jõudvate ettevõtete toimimismehhanismide edu alus ei ole ainult suur finantskapital, globaalne kontorite võrk või emafirma-allhankefirma loogikale ülesehitatud tootmistsükkel. Edukad on just need ettevõtted, kus on tegemist märksõnade paindliku edasiarendusega: paindlik, «reaalajas» toimiv finantskapital; globaalne tööjaotus -- virtuaalne partnerlus; ülikiire, ajaliselt peatumatu tootmisahel 24 tunni jooksul; üheaegne ning mastaabilt globaalne uue toote turustamine.

Kindlasti ei sobi see tootmistsükli ülesehitus kõigile tööstusharudele, vaid eelkõige neile harudele, kus saab pooleliolevat toodet edastada elektrooniliselt ühelt partnerilt teisele.

Eesti tuluallikad 21. sajandi künnisel peaksid olema eelkõige siinsed kõrge haridustasemega inimesed, lisaks mõningatele siinsetele loodus- ja maavaradele ning strateegilisele asendile. Kahtlemata ei ole see kuigi uus idee, kuid ka lihtsalt inimeste olemasolust arenguks ei piisa.

On vajalik väga kiire toimimismehhanismiga ettevõtluse arendussüsteemi, kus äriidee, tootearenduse, tootmise ja turunduse tsüklit ei mõõdetaks mitte aastate ja kuude, vaid päevade ja tundidega. Kahtlemata ei ole sellise süsteemi toimimismehhanisme võimalik leida vaid Eesti siseselt, on vaja leida partnereid nii ida kui ka lääne poolt. Alternatiiv võib peituda ka edukalt toimivas Euroopale tuginevas riskikapitali süsteemis spin-off firmade edendamiseks.

Viimaste aastate langus Eesti majanduses on toimunud eelkõige üleüldise rahvusriigi mastaabile orienteeritud majanduse ümberstruktureerimise tõttu. Lisandus ebastabiilsus idapoolsetel turgudel, sellest tingitud usaldatavuse langus välisinvestorite silmis ning liigsele (börsi)optimismile järgnenud psühholoogiline tagasilöök ja ettevaatlikkus riskiga seotud investeeringute teostamisel. Riigi rahanduses vähenesid eelkõige riigi- ja munitsipaalettevõtete erastamisest laekunud tulud. Nii sattus kogu Eesti majandussüsteem näilikku stagnatsiooni.

Olukorrast väljatulemiseks on vaja senistest märksa teistsuguseid lahendusi ja strateegiaid. Üks võimalus «nõiaringist» välja pääseda on anda tõuge neile majandusharudele, millest on loota konkurentsivõimelisi tooteid globaalsetel turgudel. See aga eeldab senisest oluliselt suuremat tähelepanu vastavate struktuuride edasisele väljaarendamisele, mille kaudu on võimalik äriideid viia kiiresti tootmisesse ja luua soodne keskkond toodete laiamastaabiliseks turustamiseks.

Kui mõned Eesti teadus-arenduskeskused, disaini- või tootmisettevõtted suudavad luua alg-, vahe- või lõpp-peatuse eelmainitud kiirenevale globaalsele ettevõtlusrongile, siis võidaksid sellest nii siin elavad inimesed kui ka kogu riik tervikuna. Samas ei ole rongi piletid kohe vabalt saadaval, vaid need tuleb pikaajalise tööga välja teenida.

Autor: Mait Rei