Priit Harik • 8 detsember 1999

Helistaja numbrinäit on lisaseadmega jälle tavatelefonilt nähtav

Alates 1. oktoobrist on Eesti Telefon toonud turule teenuse «Kes helistab?».

Mõne jaoks kummalise nime taga ei ole midagi muud kui CLIP-teenus (Calling Line Identification Presentation) ehk maakeeli helistaja numbrinäit.

Helistaja numbri nägemine meeldib meie inimestele väga. Kümmekond aastat tagasi osteti VEF-I tehases kokkupandud, taskukalkulaatorit meenutav seadeldis, mis võimaldas enne toru tõstmist aimu saada, kes helistamas on.

Elu edenedes ja digitaalsete linnajaamade käikuvõtmist mööda lakkasid numbrimäärajad töötamast. Karbike oskas tööd teha vaid pulssvalimisega liinil.

Digitaalsetest linnajaamadest aga ei pakutud enam numbrimääramise teenust. Seoses sellega ei müüdud ka vastavat aparatuuri ning kuna selgitustöö rahva hulgas oli napp (või puudus hoopis), siis tekkis väärarusaam, et numbri nägemine on midagi keelatut, põnevat ja hirmsasti salajast.

Vett ajas hägusemaks ka tõsiasi, et ettevõtetes tulid kasutusele esimesed digitaalsed kodukeskjaamad, mille digitaalabonendid näitasid sissehelistaja numbrit. «Miks mina ei saa näha, kuigi naabrimees pidavat tööl nägema?» tekkis küsimus. See oli soodne olukord kahtlase kaubaga hangeldajatele.

Vajadust teenuse järgi tunti enamjaolt pärast anonüümseid ja negatiivse sisuga telefonikõnesid, samuti elementaarsest privaatsusevajadusest.

Pärast suuremat digitaliseerumist ja teatavat ebastandardsust Eesti Telefonis tekkis palju abonente (ka terveid linnu), kes spetsiaalaparaadi omanikuna oleks niisamagi sissehelistaja numbrit kiigata saanud. Poodides tekkis kesine valik suhteliselt kalleid, kuid korralikke numbrimäärajaid. Ka minu ettevõtlik sõber tahtis sissehelistaja numbrit näha. Eesti Telefoni teeninduskeskus ei saanud teenuse puudumisel teda aidata. Küll aga motiveeris arusaajat telefonimontööri paar sinist paberit, millel L. Koidula pilt peal. Mõne päeva pärast oli võimalik spetsiaalse telefoniga näha helistaja numbrit. Oi kui uhke oli toru tõstes tervitada helistajat nimepidi!

Tänaseks on teenus ametlikult, digitaalabonendile 120 krooni ühekordsel loovutamisel, kättesaadav. Tuleb meeles pidada, et ka spetsiaalaparaadiga jääb sissehelistaja number nägemata, kui helistatakse analoogjaamast. Info jääb saamata ka välismaiste kõnede puhul.

Kui meile meeldib väga näha, kes helistab, siis ei meeldi meile tihtipeale sugugi see, et meie enda number kõigile «nähtav» on. Suur abi sel puhul on paralleelteenus CLIR (Calling Line Identification Restriction) ehk numbrinäidu keeld. Samuti 120kroonise ühekordse maksena saab teenuse tellida ja sel juhul on numbrinäidu keeld «juhitav». See tähendab -- kui tahan, siis näitan, kui ei taha, klõbistan veidi telefoni klahve ja «keeran kinni» numbri näitamise.

Odavam on paluda telefoniriketest numbrinäit «pimedaks» teha. Sel juhul kehtib näitamise keeld pidevalt igale poole helistades. Samas teavitab Eesti Telefon, et teenus ei rakendu eriõigustega abonentidele (politsei, kiirabi, päästeamet, tuletõrje, 115, 116), kellele edastatakse helistaja number vaatamata helistajapoolsele numbrinäidu keelule.

Tarbijad on esimese kuu jooksul näidanud numbrimääramise vastu suhteliselt kesist huvi. Vastavat aparatuuri on müüdud küll tuhandetes tükkides, kuid huvi on olnud siiski väiksem, kui kaupmehed ennustasid.

Ostetakse eelkõige odavaid mooduleid, mida saab juba olemasolevale telefonile lisada. Kasinaks on jäänud numbrimäärajaga telefonide müük. Moodulite hinnad kõiguvad poole tuhande krooni ja telefonide hinnad tuhande krooni ümber.

Hetkel kuum