Nagu teada, läks novembri kolmandal nädalal riigikogus lahti suur suupruukimine T?e-t?eenia asjus. Tegelikult on see piisavalt hea näide meie poliitikute ettevaatlikkusest, sest teha inimõiguste massilist rikkumist tauniv avaldus teiste sabas (18.11., aga Euroopa Liit 27.10. ja Euroopa Nõukogu 04.11.) ei tee au riigile, mis asub T?et?eeniale lähemal kui Brüssel või Strasbourg.

Üks põhjus avaldusega viivitamiseks on teada -- segased lood vaenutegevuse algusega. Ent juba septembris sai selgeks, et sõjapidamise teravik on pöördunud suures osas väikerahva enamuse vastu.

Mõistagi tulnuks tekkinud olukorras sõjamasina pidurdamise trummi (terroristide hävitamine ei tohi tekitada kannatusi tsiviilelanikkonnale) taguda eeskätt Ida-ja Kesk-Euroopa riikidel, kes impeeriumi haardes olnuna ja asjaosalisi tundes taipasid kiiremini sündmuste olemust. Paraku -- võrreldes eelmise T?e-t?eenia sõja päevadega -- on enamik selle piirkonna riikidest täna ooteseisundis: võetakse/ei võeta sellesse/teise Lääne klubisse. Kuni puudub selgus, peetakse targemaks suurriikide sabas sörkida. Viimased pesid käed T?et?eeniast puhtaks kohe pärast 1997. a valimisi, edasine usaldati Jeltsinile -- küll too leiab õige keele mägilastega. Moskval polnud mõtteski täita leppeid ja T?et?eeniale selja pööranud Euroopa asemel said Groznõi abistajateks islami fundamentalistid.

Poliitika poliitikaks, kuhu jäi kodanike aktiivsus? Põhjused, miks sõjavastaste piketid ja demonstratsioonid toimusid hilinemisega, on paljus seotud rahva informeeritusega. See on täna teine kui 1994--1996. a sõja päevil -- meie ajakirjandus on oluliselt muutunud.

Eesti meedia on muutunud Põhjamaade ja USA ajakirjanduse näoliseks, mis eriti lööb välja maailmasündmustele eraldatava mahu silmatorkavas vähenemises. Eesti tab-loidlehtedest on kadunud väliskommentaarid. Sõnumileht on loobunud välisuudiste eristamist uudistest, rääkimata kergesisuliste välisuudiste domineerimisest. Vaid üks telekanal üritab kord nädalas välissündmusi analüüsida.

Vähenenud huvi maailmas toimuva vastu on paratamatus, kui meenutada, et Põhjamaad olid kaua neutraalsed riigid ja neilegi läks vähe korda maailmas toimuv, USAd on aga alati huvitanud vaid need kohad, kus tema huvid on otseselt mängus -- Venemaa puhul vaid Moskvas toimuv. See on vajutanud pitseri infoagentuuride sõnumite valikule -- Lääne reporterite info T?et?eenia sõjatandrilt hakkas laekuma alles oktoobris, kui pööre sõjategevuses oli toimunud.

Kas ka järgmiste Venemaa poliitiliste konfliktide puhul teeme nägu, et ei sünni midagi olulist, jätame selle kajastamata ning teeme suu lahti alles siis, kui Läänes öeldakse, et see on oluline? Kui tahame olla vahendajad, siis kuulugu selle alla ka adekvaatse poliitilise informatsiooni vahendamine Idast Läände.