Sirje Niitra • 23 detsember 1999

Töötu on kelmidele kerge saak

«Kas soovite teenida tuhandeid nädalas, täites kirjaümbrikke?» küsib tundmatu heategija teie postkasti pandud kirja pealkirjas või ajalehekuulutuses. Kes ei sooviks? Eriti kui parasjagu tööd ei ole või palk pisike. Selleks tuleb saata tühine summa näidatud aadressil ja oodata vastust. Kui see saabub, võib sedasama vastust paljundada ja omakorda laiali saatma hakata ning siis muudkui rahakaarte oodata.

Paraku jõuavad paljud sellised kirjad koos pettasaanutega majanduspolitseisse.

«Ei ole võimalik teenida nädalas tuhandeid mitte millegi eest,» hoiatab kergeusklikke Jaak Hindrikson politseiametist. Politsei on sellistel juhtudel üsna abitu. «Kui inimene sai saadetud raha eest lubatud paberi kätte, pole ta formaalselt võttes ju petta saanudki,» selgitab Hindrikson.

Harju politseiprefektuuri avalduse teinud kahekordse kõrgharidusega Anne Tuurand saatis samasuguse kuulutuse peale 85 krooni, aga lubatud pabereid ei saanud. «Mul on ema väga haige ja saan seetõttu ainult kodus töötada. Lootsin veidi teenida,» ütleb psühholoogi haridusega naine.

Tuurand väidab, et ta küll kahtles, kuid kuna esialgu raha ei nõutud, vaid paluti saata ümbrik aadressiga materjalide saamiseks, tundus asi usutav. Sellesama ümbrikuga tuli aga hoopis teade, et raha tuleb saata Optiva Panka kellegi Ants Puningu arvele. Kuna summa oli väike, saatis naine igaks juhuks raha ära. Edasi saabus vaikus. «Ega ma selle 85 krooni pärast politseisse läinud, aga ma soovin, et selliste petiste tegevus lõpetataks,» selgitab ta.

Majanduspolitsei andmetel on 1977. aastal sündinud Puning töötanud turvafirmas, tal on probleeme alkoholiga.

Nutikamad petturid lasevad raha kanda mõne kõlava välismaise nimega firma arvele. Et Eesti on taolise mängu jaoks pisike, laieneb ring Lätti ja Leetu.

Kasvav tööpuudus võimaldab kelmidel kasu lõigata mitmel moel. Tuntud viis on toorme müümine. Nii müüs kurikuulus Aleks Gering inimestele 50 USA dollari eest toormaterjali, millest pidi jaguma 102 auto turvakleebise tegemiseks. Kaup pidi tagasi ostetama hinnaga 60 dollarit tükk. Tunni ajaga võis nõnda teenida ligi 10 dollarit.

Oli inimesi, kes panid kogu oma pere tegema seda toodangut, mis nüüd kusagil laos vedeleb. Samamoodi on inimesi meelitatud vilttaldu lõikama, päikesepatareisid kokku panema, ehteid tegema või laste pudipõllesid õmblema.

«Inimesed, kes kääridega vildist taldu lõikasid, oleks võinud mõelda, et tänapäeval teeb masin selliseid stambi järgi tuhat tükki sekundis,» märgib Hindrikson. Pudipõllede materjal müüdi kergeusklikele naistele ligi sajakordse hinnaga, kusjuures ka niit pidi olema eriline, mida sai osta ainult sellest firmast. Tavaliselt peab inimene lisaks kalli toormaterjali väljaostmisele tasuma ka töötajaks registreerimise maksu. Näiliselt firma töötab, ainult toodangule ei õnnestu turgu leida.

Hetkel kuum