«Minister ei vaadanud mulle selle aja jooksul vist kordagi silma, poliitiline nõunik Andrus Villem vältis viimasel ajal kuude kaupa minuga suhtlemist,» meenutab Martin. See põhjustas üldise pinge kõrval ka informatsiooni varjamist. Ministri, tema poliitiliste nõunike ja ametnikkonna vahele ehitati justkui müür. Selline olukord ei saanudki kaua kesta. Martin tunnistab, et oli väsinud, kuid ta soovinuks rahulikku ja mõlemaid pooli rahuldavat lahkuminekut.
Seda ei saa loota, sest minister andis ekskantsleri kohta käivad materjalid koguni kaitsepolitsei uurida. Küsimusele, kas on veel mingeid konkreetseid süüdistusi peale ajakirjanduses kajastatute, vastas nõunik Andrus Villem küsimusega: «Kas sellest on vähe?»
Mõlemad ministri toodud süüdistused lükkab Martin peaministrile esitatud seletuskirjas ümber. Vahepeal kadunud ja hiljem lahtisest kapist leitud Eesti Telekomi erastamislepingu originaali kohta ütleb ta, et see sarnaneb pioneeride luuremänguga, kus keegi on mingi paberi kuhugi ära peitnud.
Martin kinnitab, et pole lepingut kunagi näinud ega käega katsunud. Tema teada pidid kõik olulised dokumendid olema seifis, mille võtme eelmine minister Raivo Vare ministrite vahetumisel toimunud neljasilmavestluse käigus Jürgensonile üle andis. «Kuni skandaali puhkemiseni 6. jaanuaril ei küsinud minu käest seda paberit keegi ja ma poleks võinud ka halvimas unenäos näha, et selline asi mulle pähe kukub,» räägib Martin. «Võiks ju teha näpujälgede ekspertiisi, et näha, kes seda puutunud on,» viskab ta.
Vare ütleb, et jättis oma järglasele ministripostil kaks kapitäit dokumente, mille hulka kuulus ka nõndanimetatud sinine kaust kõnealuse lepinguga, mis ei olnud salajane. Uus minister tühjendas oma kapid ja saatis kõik kaustad ilma valikuta arhiivi. Vare kinnitust mööda ei saanud Telekomi leping kuidagi olla kantsleri käes, sest ta ei osalenud mitte ühelgi etapil erastamisprotsessis.
Oma ametiauto liisinglepingu lõpetamise kohta ütleb Martin, et soovis oma isiklikku sõidukit kasutama asudes anda säästueelarve tingimustes eeskuju teistele tippametnikele. Otsus oli ministriga läbi arutatud, näitab naine kirja rahandusministeeriumile, millel seisab Jürgensoni allkiri.
Jürgenson ise teatas eile kantslerite vahetust kommenteerides, et Martin ei olnud oma ülesannete kõrgusel, töö ministeeriumis ja allasutustes oli halvasti korraldatud, ministeeriumi juhtimist takistas aga kantsleri suutmatus meeskonnatööks. Lisaks on Martin tema väitel seotud mitmete ebaeetiliste ja riigi huve kahjustavate tegudega, põhjendab ta usalduse kaotust.
Samas iseloomustab eelmine teede- ja sideminister Raivo Vare Martinit positiivselt. Tema hinnangul on tegu väga nõudliku ja järjekindla, oma valdkonda peensusteni tundva ametnikuga, kel igas asjas oma arvamus. «See võib vahel ka vaidlusi põhjustada,» lisab ta.
Villem on ajakirjanduses süüdistanud Martinit veel selleski, et ta ei kirjutanud alati vajalikele dokumentidele alla. Martin teab meenutada üht juhtu, kus paberile kirjutas kantsleri äraolekul alla tema sekretär, kellele nõunik Villem selleks survet avaldas. See puudutas Villemile ministeeriumi auto ja bensiinilimiidi kasutada andmist. Tegelikult tal Martini väitel sellist õigust ei olnud.
Enda Leivoga asendamise kohta ütleb Martin, et teab täpselt selle põhjusi: «Minuga ei saa minister oma saladusi jagada, minuga pole tal ühist minevikku ja tehinguid.» Jürgenson on Leivoga koos töötanud ja neil on ühine sõpruskond, kuhu kuulub veel mitu majandusministeeriumi endist ja praegust ametnikku. Jürgensoni sõprade hulka kuulub tema poolt Sarapi vabastamise ajaks Tallinna Sadama nõukogu etteotsa pandud ja sealt skandaaliga vabastatud Tarmo Ruben. Majandusministriks olemise ajast tunneb Jürgenson hästi ka praegust Tallinna Sadama juhatuse esimeest Riho Rasmanni.