Leon Glikman • 12. jaanuar 2000 kell 22:00

Põhiseadusevastane riikide jagamine

Selle asemel, et koostada offshore-piirkondade nimekiri, on ametnikud koostanud riikide nimekirja, mille kohaselt on 4/5 maailma riikidest tunnistatud «mustadeks». Kummatigi, uue tulumaksuseaduse § 10 käsitleb territooriumi, mis ei pruugi ühtida riigiga.

Mis puudutab füüsilisest isikust ettevõtja maksukoormust, mis on üldreeglina 59%, siis valdav enamik maailma riike on, võrreldes Eestiga, tõepoolest madala maksumääraga territooriumid.

Vaevalt et eelnõu üllitanud isikud usuvad, et äris Venemaaga hakkavad kõik ettevõtjad faktiliselt kinni pidama tulumaksu Vene ettevõtjate kasuks tasutud teenustasudelt. Kindlasti hakatakse häda sunnil vahelülidena massiliselt kasutama «valgelt» territooriumilt pärit äriühinguid.

Ilmselt on eelnõu eesmärk «kirve ülesriputamine», mis võimaldab massrikkumiste ilmnemisel valikuliselt rünnata ühe või teise ametniku konkreetsete huvidega konkureerivaid ettevõtjaid.

Eesti ettevõtete äripartnerite jaotamine «mustadeks» ja «valgeteks», eeldades, et enamik riike on «mustad», on põhiseadusevastane järgmistel alustel:

Esiteks, ametnike suvaotsustus. Nimekirja koostab täitevvõim. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on korduvalt toonitanud, et täitevvõim ei saa võtta vastu üldkehtivaid (paljude isikute õigusi ja kohustusi mõjutavaid) õigusakte. Praegu puudub piisav, seaduse tasemel vastuvõetud delegatsiooninorm, mis üksikasjalikult kehtestaks kriteeriumid, mille alusel on täitevvõimul õigus kohaldada diskretsiooniõigust, arvates ühe riigi «mustade», teise riigi aga «valgete« hulka.

Õigusriigis peaks olema välistatud olukord, mille puhul maksukoormus ja äripartneri valik sõltuvad täitevvõimu suvaotsusest. Tulumaksuseaduse §-s10 sätestatust ilmselt ei piisa. Seaduse tasemel peaks olema kehtestatud üksikasjalised kriteeriumid ja menetlemise protseduurid, kuidas seesugune küsimus otsustatakse ja allutatakse kontrollile.

Samuti peaks seadus ette nägema üksikasjaliku mehhanismi, kuidas vaidlustada täitevvõimu suvaotsustust, mis seisneb ühe või teise riigi mittekandmises «valgesse» nimekirja. Praeguseks kehtestatud seadused on selleks ebapiisavad.

Teiseks, võrdne kohtlemine ja vaba konkurents. Põhiseadusliku võrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus Eesti ettevõtja maksukoormuse tõstmine sõltuvalt sellest, kas ametnikud on lülitanud tema lepingupartneri «valgesse nimekirja». Sellele korrespondeerub täitevvõimu suvaotsustuse põhjal välismaise ettevõtja diskrimineerimine ning ühetaolise maksustamise põhimõtte rikkumine.

Kolmandaks, legitiimne ootus. Legitiimne ootus kui rahvusvahelise õiguse üldpõhimõte on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Legitiimne ootus tähendab isiku õiguskindlust tegutseda objektiivse ja antud ajamomendil kehtiva positiivse õigusliku regulatsiooni alusel. Riigile sõnamurdliku käitumise võimaluse andmine, sh reeglite muutmine «mängu keskel», on vastuolus legitiimse ootuse põhimõttega.

Praegune võimalus muuta «mustade» ja «valgete» riikide nimekirja võib luua olukorra, kus ettevõtja astub riigi survel ärisuhetesse «valge» riigi ettevõtjaga, mis lepingu täitmise käigus muudetakse «mustaks», mille tagajärjel ruineeritakse äriplaan.

Eesti haldussüsteemile on üldiselt sümptomaatiline legitiimse ootuse põhimõtte eiramine (tuletagem siinkohal meelde ponnistusi muuta käibemaksu mahaarvamist autode kasutusrendilt varem sõlmitud lepingute suhtes, välispartneritega sõlmitud konsultatsioonilepingute osas kirjaliku vormi tagasiulatuvat kehtestamist jms). Riigikohus peab legitiimse ootuse põhimõtte rikkumist põhiseaduslike õiguste rikkumiseks.

Seetõttu, esmalt tuleks läbi mõelda seaduse tasemel kehtestatavad objektiivsed kriteeriumid, mille alusel saaks ühe või teise territooriumi «mustaks» või «valgeks» tunnistada, samuti, kuidas kehtestada sellekohase tegevuse suhtes osalusdemokraatia, tsiviilkontroll ja tõhus vaidlustamise mehhanism.

Hetkel kuum