Veinivõltsimine -- suur äri

Aastas müüakse tippaastakäikude veinide pähe võltsveine umbes 250 miljoni Eesti krooni eest, väidab Briti ärilehes Euroopa üks tuntumaid veinikaupmehi rootslane Johan Björklund.

Nii Prantsuse veinilosside omanikud, rahvusvahelised veinikaupmehed, varakad veinikollektsionäärid kui ka Briti tuntud oksjonifirmad Sotheby's ja Christie's, mis peavad üha suuremaid veinioksjoneid, on vapustatud paljastatud võltsingute järjest kasvavast arvust. Sellele on kaasa aidanud kvaliteetveinide turu globaliseerumine, tehnoloogia areng, kerkivad hinnad ja kollektsionääride küllalt suur võhiklus.

«Kui on piisavalt teadmisi, oskusi ja varustust, võib sisuliselt võltsida ükskõik mis veine, mis suudavad ära petta võhiku, kuid mitte professionaali,» väidab Mike Fairley, kes on rahvusvahelise võltsingukindla tehnoloogia tarnijate liidu konsultant.

Björklundi sõnul on ta 1990. aastatel pidanud loobuma kümmekonna eksklusiivsete veinide tarnija teenetest, samuti ei osta ta niisuguseid veine enam Aasiast, USAst ja Saksamaalt. Võltsingute massilises tekkes ongi süüdi eeskätt aasialased, kes rikastena, kuid mitte eriliste veiniasjatundjatena tegid enne Aasia finantskriisi toimunud veinioksjonitel tohutuid pakkumisi, mis küündisid 771 000 kroonini. See lausa kutsus veine võltsima.

«Maailm kubiseb valeveinidest, mida müüakse märksa suuremas koguses, kui tegelikud viinamarjasaagid seda eeldaksid. Niisuguste veinide äri ulatub miljonitesse dollaritesse,» ütleb Londoni Sotheby's veinioksjoni peakorraldaja Serena Sutcliffe.

Veinide võltsimise kiusatus on arusaadav, kui vaadata tippveinide hindu: näiteks Londoni Sotheby's millenniumioksjonil maksis 1949. a La Mission Haut Brion'iviieliitrine pudel 858 000 Eesti krooni.

Financial Times on uurinud maailma suurimate veiniautoriteetide käest, mis on peamised võltsimise meetodid.

- Korgid vahetatakse ära või «muudetakse konjakiga vanemaks».

- Veinide etiketid vahetatakse väärtuslikumate aastakäikude omade vastu, mis on tänu arenenud trükitehnikale suhteliselt hõlpus.

- Vanemat veini segatakse sama lossi noorema aastakäigu veiniga.

- Heausksed Prantsuse veinitootjad aitavad kollektsionääridel, kes on ostnud nende kaubamärgiga võltsveini, korgi ära vahetada originaalkorgi vastu.

Võltsijate lemmikmarkideks on mõistagi kalleimad veinid, nagu 1870. a Lafite, 1900. a Margaux, 1945. a Mouton Rotschild, 1947. a Cheval Blanc, 1947. ja 1961. a Lafleur, 1961. ja 1982. a Petrus ja 1982. a Le Pin.

Veinisolkijad eelistavad võltsida tippaastakäikude veine just suurtes pudelites -- 1,5- ja 18-liitrites pudelites, sest nende ehtsust on eriti raske kindlaks teha. Maailmas on ainult üksikud veinieksperdid, kes kõhklematult suudavad otsustada, mis maitse peab olema 50 aastat vanal veinil. Pealegi pole pärast kaht ilmasõda parimate veinilosside arhiiv enam usaldusväärne, kui uurida, mis aastatel mingi vein on pudelitesse pandud. Näiteks kui «õilistada» suhteliselt hea 1955. aasta Chateau Lafleur'i 1947. tippaasta veiniga, siis tõuseb pudeli hind 14 950 kroonilt 149 400 kroonile.

Ehkki nii USA FBI agentuur kui ka Briti Scotland Yard on hakanud veinitootmise arengut tähelepanelikumalt jälgima, ei ole seni ühtki veinivõltsijat õnnestunud kindlaks teha ja kohtu ette viia. Veelgi keerulisemaks muutub võltsimisproblemaatika seoses veiniäri tähtajaliste lepingute kasvuga, kus näiteks terved aastakäigud veini müüakse vaatidena ja pannakse kuni 20 aastaks laagerduma.

Autor: ÄP