Jäägem eurole üleminekul realistideks

Äripäev toetab endiselt euro kiiret kasutuselevõttu, kuid mitte mingil juhul ühepoolses korras.

Euro ühepoolne kasutuselevõtt ei pruugi osutuda nii mõjusaks, kui meie valitsus- ja ärieliit ette kujutab. Pigem on see katse tõsta iseennast ja Eesti jupiteride valgusvihku, andmaks maailma pressile kõneainet. Kuid kas Eesti ei paista seekord nõudlikes objektiivisilmades välja nagu võõra rahakoti näpanud poisike?

Euro kiirkorras kasutuselevõtu ainus tõsine eelis on potentsiaalsete välisinvestorite kahtluste hajutamine. Kui oleks totaalne euro, poleks riski, et näiteks tselluloosikombinaati paigutatud investeering koos krooniga devalveerub.

Kuid Eesti sise- ja välisarveldustes on euro kasutusel juba praegu. Saab avada eurode konto, osta ja müüa sellel eurosid, arveldada, deponeerida, võtta eurodes laenu. Keegi seda ei keela, ei Eesti Pank ega ka Brüssel mitte. Pangad seovad väljaantavad kroonilaenud niikuinii euroga: aastaga oli niisuguste laenude maht kasvanud nullist 8,6 protsendini (DEMiga seotud laenud langesid 68,5 protsendilt 58,4 protsendile).

Krooni suhtes umbusklik välisinvestor saab seni oma asjad ka eurodes aetud: võtta laenu, osta seadmeid; toodang, mis läheb eksporti, on niikuinii dollarites või eurodes. Töölised, projekteerijad, ehitajad on rõõmuga nõus eurodes (võrdle: nagu dollarites) palka vastu võtma. Nii et välisinvestor võib end igati turvaliselt tunda, kahtlused peaksid juba praegu hajuma.

Eurole kiirmarsi ülejäänud põhjendused ei veena. Konverteerimistasud, mis euro puhul ära jäävad, on krooni praeguse fikseeritud kursi puhul minimaalsed, maksekaardiga tasudes ei pea sularaha kaasas kandma. Vastasseis dollari ja jeeniga, nagu ka konverteerimine, jääb.

Intressid ei lange eurotsooni tasemele enne, kui meie majanduskeskkond, äriprojektid, kas või konkreetsete laenusaajate positiivne renomee seda võimaldavad. Ühekordne ja ühepoolne akt ei muuda siin midagi.

Vaid eelarve puudujäägi, välisvõla ja inflatsiooni ohjeldamine (nn Maastrichti kriteeriumid) pluss testperiood vahetuskursi mehhanismis (ERM) on sisukas lahendus. Ei saa hüpata üle oma varju ega iseend juukseidpidi soost (loe: majanduslangusest) välja tõsta. Tundub, et meie euro-kiirreageerijad ei kannata loomulikku arenguteed läbi käia. See näitab, et soovime küll euroliitu, ent hea meelega vilistaks nende seadustele.

Kes väga kibeleb, saab 2002. aastal eurod endale uhkeldades tasku torgata, lähim võimalus on Helsingist. Euroopa tosina aasta pikkune töö on lõpuks vilja kandnud. Pole ime, et terve riigi tasandil meile tasuta lõunat jagada tekitab eurokraatides vastuseisu.