Kas tasuta internet on võimalik?

Internetiühendus võiks olla Eestis põhiseaduslikult garanteeritud põhiõigus nagu õigus kasutada teid ja tänavaid. On tekkinud olukord, kus internetifirmad pakuvad tasuta sissehelistamist, kuid kohaliku kõne tasu tuleb Eesti Telefonile ikka maksta. Meie hinnangul on eestlased kuus telefoni teel internetis ca 50 mln minutit, makstes ET-le selle eest ca 10 mln krooni. Kui internet oleks tasuta, kasutataks seda ilmselt rohkem ja ET-le tuleks kompenseerida suuremaid kulusid. Seega läheks projekt riigile maksma vähemalt 120 mln aastas, realistlikult aga ca 200 mln.

Paratamatult peaks riik pakkuma nii vaba võrguteenuse kui tarkvara ühiskonna asjade ajamiseks. Riik tellib teidki vaatamata sellele, et riigil pole enam ühtki teerulli ega asfaldimasinat. Kuid vaja pole sissehelistamisteenust, vaid riiklikult ja teedeehitusega samadel alustel üles ehitatud uut kaablivõrku, mis tagaks piisavalt kiire universaalse data-ühenduse. Selle peale võiks kinni panna kõik saatekeskused ja minna üle interaktiivse digitaalse televisiooni ajastusse ning realiseerida kõik mõtted, mis on seotud nii virtuaalse riigi kui virtuaalse koolitus- ja õppekeskkonnaga.

Telekommunikatsiooniseaduses sätestatud universaalteenus koosneb lisaks telefoniteenusele ka internetiteenusest, mis on «ühesuguse hinnaga ühteviisi kättesaadav kõikidele tarbijatele, sõltumata nende geograafilisest asukohast». See maailmas pretsedenti loov lõik ütleb inimkeeli -- internet on inimõigus.

Telekomi-sektoris tekib tarbijaid rahuldava hinna ja kvaliteediga turg ainult vaba konkurentsi puhul, mida riik ei tohiks kuidagi solkida. Riik peab käituma regulaatori ja kliendina. Riik pole võimeline kandma nõutavaid arenduskulusid, seda ei suudaks ka ükski pelgalt Eesti turule orienteeritud firma. Tehnoloogia areng toob kaasa lisaks infrastruktuuride paljususele ka teenuse sisu muutuse, mida suudab hallata vaid erasektor. Riik peaks keskenduma avaliku halduse internetirakendustele, mis teeks temast teadliku kliendi turul ning kasvataks interneti kasutamise motivatsiooni lõpptarbijatel. Riik peaks soosima erasektori internetirakendusi ja toetama täiskasvanukoolitust.

Ükski vahend, sh internet, ei ole asi iseeneses ning absoluutselt kõiki probleeme lahendav imerohi -- if all you have is a hammer, everything looks like a nail. Lihtsalt tuima jõuga kõigi inimeste internetti sundimine ei toimi, kuna siis kaob ära selgelt nähtav põhjuslik seos.

Pigem peaks riik tegema kõik, et interneti kasutamine oleks tema kodanikule nähtavalt kasulik. Siis saab igaüks ise otsustada ning igaüks näeb ise, et see talle ka tõepoolest kasulik on. Tuleb arendada ka riiklike teenuste võrku, mis on odavamalt ja efektiivsemalt Interneti abil teostatavad.