Tasuta internet tuleb kirjutada põhiseadusesse

Õigust tasuta internetile tuleb käsitleda kui iga inimese põhiseaduslikku õigust, öeldakse juhtkirjas.

Riiklikud summad internetitasude kaotamiseks tulevad elementaarsest kulude kokkuhoiust. Kui ei pea näiteks edasi-tagasi sõitma, riigiasutuste uste taga järjekorras seisma ja aega raiskama, annab see reaalset kroonides mõõdetavat kokkuhoidu. Et suur hulk inimesi saab töötada kodus, annab see samuti ajalist ja rahalist efekti, jääb ära tipptund oma liiklusummikutega.

Tulevikku suunatud inimarengu kavad ei saa mööda arvutivõrgust, arvuti ja interneti kasutamine on võrreldav kirjaoskamatuse likvideerimisega, aga järgmisel tasemel. Missugune riik tahaks jääda ses vallas viimaste sekka, pool rahvast kirjaoskamatu? Internet on infrastruktuur, keskkond, tänase päeva vajadus - riigi ülesanne on just niisuguste arenguks vajalike tingimuste loomine.

Tõsiseimad vastuväited seonduvad riigipoolse õiglase hüvitamisega nii internetifirmadele kui ühendusliinide pakkujatele. Üks võimalik lahendus: riik erastab avalik-õigusliku TV ja ringhäälingu, mille ülalpidamiseks kulub vähemalt sada miljonit krooni aastas, ja annab nende funktsioonid üle internetile. Igatahes oleks Eesti astunud tänuväärse sammu progressi (kiir)teel. Kõige drastilisema avalik-õigusliku funktsiooni täitmine - vaenlane on meile kallale tunginud! - leviks interneti kaudu sama kiiresti kui mitte kiiremini, ja üle maailma.

Võib väita, et internetis ringisurfamine ei loo mingit uut väärtust. Jah, kui piirduda üksnes kõige labasema meelelahutusega. Kes julgeks aga väita, et infole ligipääs, info vahetamine, avaliku sektori teenuste parem kättesaadavus ei loo uut väärtust? Seda võib väita vaid võhik või paadunud renegaat.