Eesti Pank jäi jälle hiljaks

21. veebruaril teatas Eesti Pank, et ta tühistab 1997. aasta lõpus sisseviidud nõude üldise pangandusreservi moodustamiseks vähemalt 5 ulatuses pankade riskidega kaalutud aktivate ning bilansiväliste kirjete summast.

Keskpank motiveeris reservi kaotamist sellega, et krediidiasutuste reservide koosseis ja tase peab eelkõige vastama iga krediidiasutuse riskiprofiilile sõltuvalt tema suurusest, tegevuse iseloomust ja muudest faktoritest, mida kehtinud viieprotsendiline arvestusliku riskireservi piirang otseselt ei arvestanud. Samuti leidis nüüd keskpank äkki, et kapitalipuhvrite moodustamisel peavad pangad lähtuma eelkõige oma tegevusstrateegiast ning tulevikuriskidest.

Kogu see põhjendus tundub nii mõistlik ja selge olevat, et ei teki mingit kahtlust selle sammu otstarbekuses.

Kui küsimusi üldse tekib, siis üksnes sellepärast, et miks nüüd ja miks nii hilja. Kas mitte sellepärast, et nüüd on Eestisse tegutsema jäänud praktiliselt kaks kommertspanka. Samuti tahaks küsida, kas ka nüüd ei jäänud Eesti Pank oma põhimõtteliselt õige sammuga lootusetult hiljaks, nagu ta jäi oma majanduse mahajahutamise abinõudega 1997. aastal.

Mul on hästi meeles aeg kolm aastat tagasi, mil osa poliitikuid ja analüütikuid hakkas juba talvel järjest ärevamalt rääkima Eesti majanduse ülekuumenemisest ja sellega kaasnevatest ohtudest, kuid Eesti Pank ja valitsus raporteerisid kuu kuu järel uhkusega Eesti majanduspoliitika edukusest ja meie majanduskasvu kiirenemisest ning seda kuni börsimulli lõhkemiseni välja.

Eesti Pank ei rakendanud ju kuni 24. oktoobrini ühtegi panganduspoliitilist abinõu ähvardava ohu vältimiseks. Ma räägin täiesti teadlikult ähvardavast ohust, sest Eesti Pangale pidi palju paremini kui teistele teada olema suurte välisinvestorite järkjärguline lahkumine Eesti turult juba suve keskpaigast alates, rääkimata Kagu-Aasias toimuvast.

Samuti ei saanud olla Eesti Pangale üllatuseks see, millises mahus Eesti suuremad kommertspangad välispankadest raha laenamist suurendasid ja kuhu see raha läks. See trend oli selgelt nähtav juba aasta algusest peale ja jõudis oktoobris üksnes loogilise lahenduseni.

Põhiline viga, mille pärast Eesti juba viiendal aastal kriisi suunas liikuma hakkas, oli liigne usk turumehhanismi automaatsele toimele ja ettevaatamise ning tulevikuprobleemidega tegelemise asemel mineviku imetlemine.

Sama viga korrati minu arvates ka siis, kui raskelt haavatud majandust hakati intensiivselt maha jahutama. Maha jahutama siis, kui oleks vaja olnud haavatud majandust toetama hakata. Tulemused on kõigile teada: Eesti majandus läks langusesse, millest ta pole veel tänaseni toibunud.

Langusest tunduvalt suurem probleem on tõsiasi, et languse ajal toimus intensiivne majanduse nn restruktureerimine ja konsolideerimine, mille tulemusel kogu Eesti ettevõtlus läks välisomanike kontrolli alla. See oli majanduse ülevõtmine, mitte uued investeeringud.

Üks abinõu majanduse nn mahajahutamisel oli riigi raha Saksamaale viimise kõrval ka nüüd tühistamisele tulnud reservinõude kehtestamine. Tänaseks on ju täiesti selge, et see reservikohustus viidi sisse siis, kui selle järele enam mingisugust vajadust ei olnud, samuti on selge ka see, et nii Eesti Panga kui ka valitsuse majanduse mahajahutamise paketid olid liiga suured ja peale selle päris kindlalt valesti ajastatud.

Mulle on selge, milleks toimus reservinõude tühistamine praegu. Esiteks on see samasugune reveranss suurettevõtjatele, tegelikult Eesti majanduse ülevõtnud välisinvestoritele, nagu seda oli ettevõtte tulumaksu kaotaminegi.

Teiseks on valitsuskoalitsioonil Eesti rahvale kalliks läinud majanduspoliitika edukuse tõestamiseks praegu vaja käiku lasta kõikvõimalikud reservid. Enne Eesti Panga presidendi valimist on selleks igati sobiv aeg.