Kokkuvõttes võib konstateerida, et vee hind oleneb ühelt poolt sellest, kuivõrd ratsionaalselt on lahendatud vee tarbijani transportimise skeem. Teisalt jääb selline mulje, et vee hind Eestis, nii nagu bensiini, side hind, on reguleeritav kuskilt ülaltpoolt.
Lipulaev oli Tallinn, mis oma ebaratsionaalselt paigutatud investeeringutega tõstis lati liiga kõrgele. Edasi läks nagu läks ? monopolid hakkasid Tallinna eeskujul dikteerima hindu.
Tarbija kanda jäid kõik konkurentsivabad veemajanduse arenguskeemid, nendest lähtunud investeeringud, ebaratsionaalselt või ebamajanduslikult tehtud kulutused. Inimeste sotsiaalsest kaitsest oleme veel kaugel. Toodud väitega julgen välja tulla üksi sellepärast, et analoogilistes looduslikes ja majandustingimustes asuvas Riias ja Vilniuses on joogivee hind (kanalisatsiooni arvestamata) vastavalt 4,7 kr/m³ ja 3,8 kr/m³, samal ajal kui Tallinnas on 7,3 kr/m³, Tartus, Viljandis, Põlvas, Võrus, Tapal, Narvas 1997?1998. a andmeil on 3?5 kr/m³ vahel, Haapsalus 12,4 kr/m³!
Kõrvutamiseks võib tuua veel teisi joogivee hindamise andmeid: Peterburis 2 kr/m³, Varssavis ja Bratislavas 3,8 kr/m³, Roomas 4,07 kr/m³. Euroopa odavaim vesi ? 1,56 kr/m³ on Bukarestis ja kallim Brüsselis ? 12,4 kr/m³.
Nii et joondumaks Euroopa Liidu järgi on meil veel vee hinna kujundamise vallas suur töölõik ees.