Raudtee ületamine läks kalliks maksma

Pärast 25. augusti ühist videoseanssi ja kogu toimunu uuesti läbimängimist, nõustus politsei asja uuesti läbi arutama. Ehkki see võttis aega ligi viis kuud, sai Kabrits 11. jaanuaril Tallinna liiklusjärelevalve osakonna kokkuvõtte, mille kohaselt oli tema talitanud täiesti õigesti ning kogu vastutus lasub raudteeületuskoha haldaja ehk Eesti Raudtee õlul.

Eesti Raudtee Infrastruktuuriteenistuse asejuhataja Andrus Noor tunnistas, et taolistel juhtudel on stsenaarium järgmine: autojuht otsib kiiresti üles vastava raudteelõigu teejaoskonna inimese ja kutsub ta sündmuskohale. (Aivar Kabritsa juhtumi puhul oleks see pidanud olema Tallinna teejaoskonnast. Kui sellist inimest ei suudeta leida, tuleb tähitud postiga kirjalikult ja võimalikult kiiresti teavitada juhtunust Eesti Raudtee (ER) infrastruktuuriteenistust).

Seejärel juhul saabub sündmuskohale ER vastutav töötaja ja hinnates pilguga olukorda, püüab jõuda sündmuskohal juhiga kokkuleppele. Kokkulepe sisaldab otsust, kas õnnetus juhtus ERi süül või sõitja lohakusest. Üldjuhul tähendab see viimast, sest autojuhil pole mingit tõestust, et ta kiirusega 100 km/h üle rööbaste ei põrutanud.

Järelikult peab süüdlase üle otsuse langetama liikluspolitsei, kuid nagu näitas Aivar Kabritsa juhtum, peab autojuht selgi puhul enne aastaid projekteerima, joonestama, mõõtma, tugevusõpetust saama ja mida iganes veel, et oma süütust tõestada.

Ehkki juba samal päeval, kui politsei oli otsuse langetanud, saatis Kabrits Eesti Raudteesse, kinnitati sealt, et Aivar Kabritsa paberid neile alles 28. veebruaril ehk alles siis, kui kannatanud need pärast mitmekordset postitamist isiklikult kohale toimetas. Nüüd neid analüüsitakse. Kuhu jäid posti teel saadetud dokumendid, pole teada. Raudtees Noore sõnul ringkaitset pole, jääb üle süüdistada Eesti Posti.

See, et Kabritsa suhtles juba õnnetuse päeval Eesti Raudteega, ei tähenda raudteelastele enam midagi, sest toonase infrastruktuuriameti juhi asetäitja Enn Veesalu ei tööta enam selles asutuses. Samuti pole kuskil märget selle kohta, et ERi töötajad oleksid Tallinna liiklusjärelevalve osakonna arhiivis säilitatava materjali nr. 991816 koostamise juures olnud ja selle sisuga nõustunud. Mis sest, et materjalides seal seisab sõna-sõnalt: liiklusõnnetuse põhjuseks tuleb pidada Veerenni raudteeülesõidukoha liiklusohtlikku ja halba seisukorda. Lisaks on materjalide hulgas dokument, mille alusel oleks pidanud Eesti Raudtee remontima Veerenni ülesõidukoha juba mitu kuud enne õnnetust.

Andrus Noore sõnul ei oma nende jaoks võimu ükski akt, mis pole koostatud kahepoolselt. Samuti usub ta jätkuvalt, et Kabrits lõhkus oma auto liigse kiiruse tõttu. ?Kui see vigastus oli vältimatu, oleks pidanud kõik Hondad seal kuhjas olema,? on Noore argument.

Seda, et Eesti Raudtee suuruses süsteemis hakkaks keegi vaevuma mingeid pabereid kaotama ja probleemi kalevi alla matma, seda Noore sõnul ei ole. Oma väite kinnituseks kirjeldab ta mitut juhtumit, kus autojuhid, kes selgelt rikkusid eeskirju, said raudteelastel kahjutasu. Üldjuhul jõutakse kannatanuga kokkuleppele, kuid ometi ei salga temagi, et kui seda ei saavutata, peab autoomanik nägema üsna palju vaeva kahjutasu kättesaamiseks või pöörduma kohtusse.