Jõulukihlus ja majanduskasv

Oli 1940. aasta jaanuar. Soome armee pidas veriseid lahinguid Karjala kannasel ja Ida-Karjalas. Samal ajal kirjutasid Soome Ametiühingute Keskorganisatsioon (SAK) ja Soome Tööandjate Keskorganisatsioon (STK) alla kokkuleppele, millega otsustati alustada koostööd majanduse ja sotsiaalelu olulistes valdkondades. Lepiti kokku, et vaidlusalustes küsimustes püütakse lepetele jõuda läbirääkimiste teel. Rahvasuus sai kokkulepe nime tammikuun kihlaus ehk jaanuarikihlus.

Koos Talvesõja ajal tõusnud rahvustundega aitas see kokkulepe üle saada paarkümmend aastat varem toimunud Soome jagunemisest punasteks ja valgeteks.

Mullu detsembris kirjutasid Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ning Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliit (ETTK) alla millelegi samalaadsele ehk koostöömemorandumile. Põhjanaabrite eeskujul võiks seda ka jõulukuukihluseks nimetada.

Osapooled leppisid kokku, et teevad koostööd soodsa majanduskeskkonna, majanduse konkurentsivõime, stabiilsete ja harmooniliste töösuhete, sotsiaalse turvalisuse ja kindlustatuse edendamisel.

Juba 1992. aasta aprillis tunnustasid toonane tööstuse keskliit, EAKL ja valitsus end sotsiaaltagatiste üldkokkulepet sõlmides sotsiaalpartneriteks. Meil puudus vajadus seda üle korrata.

Üleriigilisel tasandil on seega tööandjate ja töövõtjate koostöö olemas. Üht-teist on teinud ka nende keskliitude osaliidud. Üleriigilise lepingu on omavahel juba sõlminud energeetikatöötajate liit ja Eesti Energia; metsatöötajad ja Riigimetsa Majandamise Keskus, põlevkivitootjad ja Eesti Põlevkivi, raudteelased koos vedurimeestega ja Eesti Raudtee, riigi- ja omavalitsusasutuste töötajad ning keskkonnaministeerium ja sotsiaalkindlustusamet, sidetöötajad ning Eesti Telefon ja Eesti Post, transpordi- ja teetöötajad, Autoettevõtete Liit ja maanteeamet.

Ettevõtete tasandil teevad kollektiivlepingute sõlmimiseks tõsist tööd Kergetööstustöötajate AÜ Liit (24 lepingut), Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit (34 lepingut) jt ? kokku on 19 tootmisharus lepingutega hõlmatud ca 80 000 töötajat.

Eelnevast jutust tuleneb kaks järeldust. Esiteks see, et tänapäeval peab töösuhteid edendama eelkõige läbirääkimiste, kokkulepete ning vajadusel ka kompromisside kaudu. XIX sajandi barrikaadid on välistatud, veidi hilisema aja streigid jäägu äärmiseks abinõuks. Seda põhimõtet peab silmas pidama EAKLi järgmine juht, kes siis selleks ka saab.

Teiseks näitavad numbrid, et ametiühinguliikumisel on Eestis küllaga kasvuruumi. Ametiühingutesse kuulub ligikaudu viiendik töötajaskonnast.

Eriti nõrk on meie seis nagu mujalgi maailmas keskmistes ja väikeettevõtetes. Põhjuseid on inimestes endis, kuid sageli on asi ka tööandjate vastuseisus.

Euroopa Komisjoni (EK) 1999. aasta aruanne Eesti valmisolekust Euroopa Liiduga liitumiseks ütleb otse, et sotsiaaldialoog on Eestis veel arengu algfaasis, eriti tööandjate poolel. EK esimees Romano Prodi ütles mullu suvel Helsingis peetud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni kongressil otse: sotsiaaldialoogi ja -partnerluseta pole uutel riikidel ELi asja.

Probleem pole muidugi niivõrd ELis kuivõrd meie endi vajadustes. XXI sajandile sobilike töösuheteta jäävadki meie töötajad arengumaade tasandile ning pool elanikkonnast olukorda, kus neil pole minimaalseidki sääste.

Mõned kriitikud väidavad, et ametiühingute aktiivne tegevus pidurdab majanduskasvu. Ma pole sellega nõus. Töötajad usaldavad tööandjat vaid siis, kui kaks poolt on ametiühingute vahendusel dialoogis ja töötajatele kehtestatakse sotsiaalsed tagatised. Ja ainult siis on tagatud töörahu ning ettevõtja saab teda huvitavaid tulemusi. Sellest elementaarsest põhimõttest peavad aru saama nii tööandjad kui ka -võtjad.