Eestis on eurodebatt rööpast väljas

See, et ELi nimeks on olnud Euroopa Majandusühendus, on samuti mammonaliku mõtteviisi tagajärg. Läbirääkimisi peetakse muidugi ka finantsmajanduslikel teemadel. EL kui riikidevaheliste probleemide leevendamist üritav läbirääkimiste süsteem võib aidata luua lisaväärtust määral, mida on vaja tema enda käigushoidmiseks, kuid mitte rohkem. Et läbirääkija mõtteid teised tõsiselt võtaksid, peab omama teatud taset, mille omandamine võtab aega. Seda teed Eesti praegu käibki, kusjuures ühelgi rahval pole seda õnnestunud teha aeg-ajalt komistamata.

Levinud arvamuse kohaselt komistavad muidugi vaid valitsused. Laiemal avalikkusel on peeglisse kriitilise pilgu heitmise komme veel üsna kasina kandepinnaga. Kõikjal. Euroskeptikule pole võimalik selgeks teha, et eesti rahva eetiline kohustus on olla lisaks teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele ELi liige.

Radikaalsed euroskeptikud jagunevad seejuures peamiselt kaheks. Ühed on idealistidest rahvuslased, kelle jaoks Eesti riigi iseseisvus on nagu püha lehm: hoidku taevas, kui meie eneseimetlust keegi julgeb haavata sel moel, et peame alluma laiemal pinnal heaks kiidetud otsustele ja tavadele.

Teine liik skeptikuid on sarnased osa eurooptimistidega. Nende kummagi meelelaad on puhtalt vulgaarmaterialistlik, mis lähtub mammonalikust sõnapaarist ?kasulik-kahjulik?: kui palju kodanikule hakkab või ei hakka pärast ELiga liitumist taskusse täiendavalt potsatama või kui paljust jääb ta ilma.

Ei potsatagi, aga ei jää ka ilma, sest seda rahvusvahelist organisatsiooni pole ?potsatamise? ega ?antipotsatamise? jaoks üldse loodudki. Eetika poole pealt on täiesti kohatu käsitleda probleemina, kas saada ELi liikmeks või mitte. Jätkuvalt on probleemiks see, millal oleme kosunud sellisele järjele, et liitumine ei põhjustaks täiendavaid organisatsioonilisi ega sotsiaalmajanduslikke häiringuid nii juba liitunuile kui ka liitujale endale.

Selle hetke määratlemisega ollakse veel eriarvamustel nii teadlaste kui ka poliitikute ringkondades, kusjuures kohati võib täheldada ka politikaanlikke ilminguid, mille puudumine alles XXI sajandi künnisele jõudnud Euroopas oleks juba iseenesest suur ime.

Osa optimiste ja pessimistid tunduvad olevat kole närvilised või kärsitud. Loodan, et Eesti poliitilise liiderkonna see osa, kes otsuste kujundamisel lähtub ratiost, mitte aga anonüümsest sisetundest, ei lase riiki selliste ohvriks langeda.

Karta seda aga võib, sest eurodebatt ise juba on primitiivse mentaliteedi ohvriks ?arvamusvahetatud?...