Pleki vastupidavus sõltub pinna töötlusest

Sellise kaldega katuse kattematerjaliks sobib plekk. Bituumenpapi jaoks on kalle liiga suur, kivikatuse jaoks veidi madal. Valida saab sileda või soontega valtspleki ja profiilplekkide vahel. Viimased võivad olla kas sirgjoonelise profiiliga või katusekive imiteeriva reljeefpinnaga.

Kuna reljeefmuster nii lamedal kaldel ei paista, siis pole seda mõtet valida. Pleki vastupidavus sõltub pinna töötlusest. Tänapäeval kasutatakse enamasti tsingitud plekki, mis on juba tehases kaetud värvi (polüesterlaki) või plastikihiga. Viimane tagab vastupidavama katte. Mõlema kattega plekke turustatakse paarikümnes eri värvitoonis.

Katusepleki valikul tuleb võrrelda erineva viimistlusega pleki korrosiooni- ja ilmastikukindlust, temperatuuritaluvust ja painutatavust. Hind on üldiselt võrdeline kvaliteediga, kuid mõnda plekki ei saa jahedas töödelda, mõni ei talu kuumenemist (päikese käes võib katuse pinna temperatuur tõusta üle 70 kraadi).

Roovitise ristlõige ja samm valitakse vastavalt katteplekile. Sile plekk vajab tihedamat roovi, profiilplekk hõredamat. Plekk-katus vajab siledat alust. Roovitis tuleb hästi ehitada. Katuse pind peab olema täisnurkne. Vilunud ehitaja kontrollib enne pleki paigaldamist, kas katuse pinna diagonaalid on võrdsed.

Lisaks katteplekile kuuluvad plekk-katuse juurde veel paljud detailid: ääre- ja harjaplekid, vihmaveerennid ning -torud, korstna ja antennide juurde käiguteed, samuti luuk katusele pääsemiseks ja lumetõkked. Kõik need detailid kokku võivad maksta sama palju kui katteplekk.

Päikese käes kuumenedes plekk-katus pikeneb, talvel külmaga tõmbub kokku. Pikkuse muutused ulatuvad kuni 1 mm/m. Tavaliselt kinnitatakse valtsplekk nii, et ta katuse pinnal veidi nihkuda saab. Vertikaalpindadega (korsten, ääremüür) külgnemise kohad kaetakse spetsiaalsete üles painutatud plekiribadega, mille ülemine äär kinnitatakse tihedalt müüritisele, alumine jäetakse vabalt katusepleki kohale või kinnitatakse katusepleki külge liikumisvabadusega.

Tuulekoormus võib katust aluselt lahti rebida. Äärtel võib tuule imemisjõud ulatuda 100 kilogrammini ruutmeetri kohta. Et katus peal püsiks, tuleb plekk kinnitada roostekaitse ja tihendiga kruvide abil roovitise külge vastavalt tootja juhistele, roovitise peab tugevasti sarikale ja sarika alusele kinnitama.

Oskamatult ehitatud lameda plekk-katusega võib tekkida mitmeid probleeme. Katusel olev lumi sulab hoone soojuse mõjul, vesi valgub räästale ja külmub seal. Tekkinud jäävall jääb veele tõkkeks ja vesi tungib plekkvaltside vahelt hoonesse. Räästa jäätumise vältimiseks on kasutatud rennide elektersoojendust. Jää sulatamine oma raha eest pole aga kuigi mõistlik. Pealegi tuleb siis kütta ka vihmaveetorusid ja lõpuks tekivad maapinnale ikka jäämäed.

Lume sulamise vältimiseks tehakse katus alt tuulutatav: pleki alla jäetakse pilu, millest välisõhk räästa alt vabalt sisse ja katuseharja juurest välja pääseb. Lumi sulab katusel seda vähem, mida paksem on soojustus. Tänapäeva nõuetele vastava minimaalse soojapidavuse tagab 20 cm paksune soojustuskiht, kuid mõistlik on teha oma maja soojustus 30 cm paksune.

Probleeme võib tekitada niiskel suveööl katusepleki alla kondenseeruv vesi. Selleks et kondensniiskus laele ei tilguks, pingutatakse pleki alla nn aluskate ? spetsiaalne kile, mis allatilkunud vee räästale ja sealtkaudu välja juhib. Kondensniiskust põhjustab ka hoonest läbi lae väljapoole tungiv veeaur. Väljapääsuks tuleb katusesse teha tuulutuspilu ka soojustuse ja aluskatte vahele. Hästi ehitatud plekk-katuse all on kaks tuulutuspilu: üks soojustuse ja aluskatte, teine aluskatte ja pleki vahel. Mõlemal peab olema nii räästal kui ka katuseharjal ühendus välisõhuga. Tuulutuspilude laius peaks olema vähemalt 2 cm; töökindla katuse tagab 10 cm laiune alumine tuulutuspilu. Selleks et tuulutus katust ei jahutaks, tehakse soojustuse peale tuuletõke, tavaliselt spetsiaalsest mineraalvillplaadist.q

Autor: Tiit Masso