Kuhu panna vaba raha?

?Mis teil veel on?? kostab esimene küsimus, kui minna ASi Trigon Investment Management portfellihalduri Tõnu Vanajuure ja nõukogu liikme Aadu Oja jutule eesmärgiga leida oma investeerimist vajavale 200 000 kroonile rakendust.

Hämmeldunud ilme peale annavad mehed selgituse: kui inimesel on peale ettevõtte veel näiteks sääst ja oma kodu näol kinnisvara, siis oleks tal nutikas need asjad üksteisest eraldada.

?Praegu on Eestis väga popp rääkida sammastest, ka siin on tegu kolme sambaga,? selgitab Vanajuur. ?Raha ja kinnisvara sammas oleks mõistlik ettevõtlusriskidest eraldada, et kui ühe sambaga midagi juhtub, ei tekiks kaardimajakese efekti.?

Ettevõtjale on ehk üle jõu käiv ka taas hoogustuval aktsiaoptsiooniturul kaasa lüüa, sest vaatamata suurtele võiduvõimalustele võib ta seal poole aastaga kogu raha ka korstnasse kirjutada. Amatööril napib aega pidevaks olukorra jälgimiseks ning vajadusel mõne minuti jooksul reageerimiseks.

Kinnisvara näib mõneaastase investeeringuperioodi puhul 200 000 krooni jaoks pisut kentsakana. Esiteks ei ole eriti usutav, et seda raha vääriv Lasnamäe korter aastaga tuntavalt väärtust koguks. Vastasel juhul nõuaks see juba kinnisvaraarendustegevust.

Kõhklevalt kehitavad investeerimisspetsialistid õlgu ka elukindlustuse lühiajaliste kogumistoodete peale.

Sobimatud tooted välja praagitud, jääb valida, kuhu siis raha panna.

Vanajuur ja Oja soovitavad fifty-fifty raha pikaajalistesse intressifondidesse või võlakirjadesse ja ülejäänud suurema riski ning tootlusega aktsiafondidesse panna. Viimase puhul ei tohiks karta ka maailmaturgudega seotud fonde, sest kuigi Hansapanka on tore käia oma silmaga kaemas ning heal juhul sammub erinevalt Bill Gatesist tänaval ka Indrek Neivelt vastu, võivad maailmaturud armsate koduaktsiatega võrreldes paremat tulu anda.

Trigoni juhid innustavad inimesi aktsiainvesteeringute hirmust üle saama, sest igasuguse majandusloogika järgi on just aktsiatest meelekindla ja pikaajalise investeerimisstrateegiaga võimalik suurimat tulu teenida. Tsüklilise iseloomuga aktsiate puhul on liiatigi praegu tegu just uue tõusuperioodi algusega, räägib Aadu Oja.

Kokkuvõttes peaks tema sõnul mõistlikult hajutatud portfelli puhul investeeringu tootlus langema umbes 12-14 protsendi piiresse, reaalne tootlus jääb muidugi inflatsiooni tõttu mõnevõrra väiksemaks.

Hannes Oja on oma soovitustes veelgi konkreetsem. Toksides säästuvõimalused arvutisse, pakub spetsiaalne investeerimiskalkulaator mitu võimalikku strateegiat. Üks pakub rohkem rahulikke deposiite ja intressitooteid ning kokku eeldatavalt 12,4 aastatootlust. Atraktiivsem näib 15,7 tootlust võimaldav n-ö tasakaalustrateegia, kus investeeringud jagunevad aktsiafondide, lühiajaliste deposiitide ning pikaajaliste intressitoodete vahel.

Hoiuste ja intressifondide vahel valides tuleks leida sobivaim aja ja tootluse suhe.

Näiteks kui intressifondi esialgu ahvatlevamast ligi 5protsendilisest tootlusest ausalt tulumaks ära maksta, muutub alates kolmest kuust 3,9protsendiline tulumaksuvaba hoiuseintress soodsamaks. Ka otse võlakirju ja kommertspabereid ostma minnes tuleb arvestada täieliku tulumaksukohustusega. Vaid Hüvitusfondi võlakirjadega pääseb tulumaksust, arvestades nende praegusi nominaalhindadest kõrgemaid hinnatasemeid järelturul.

Kokkuvõttes on ettevõtjal mõttekam investeerida eraisikuna, sest nii hoiustelt kui välisfondidest saadavale rahale tal siis tulumaksunõuet ei teki.

Firmal on hoiusetulud maksustatud ning ka maksuvabades piirkondades registreeritud investeerimisfondid tekitavad maksuametiga nüüd vaidlusi.

Oja sõnul võivad madala riskitaluvusega inimest huvitada ka eraisikule tulumaksuvabad struktureeritud võlakirjad. Nende puhul võib ta valida, kas saada hinnatõusust suuremat tulu, ohverdades ebaõnne puhul 5?10 investeeringust, või leppida väiksema tootlusega, samas turu langemisel tagastatakse investeering talle täies mahus.

Kui investeerimisstrateegia valitud, tuleb meelekindlalt järgida rusikareeglit: jää oma valikule kindlaks, pidevate portfellimuudatustega turgu võita on peaaegu võimatu.