Ettevõtjad ei tohi streikijatele järele anda

Käremeelse ja -keelse ametiühingujuhi Kadi Pärnitsa eestvedamisel kutsub see töötajate ühendus üles streikidele. Põhinõudmine on tõsta alampalka 150 krooni võrra 1600 kroonile.

Ettevõtjad peavad jääma kindlaks ega tohi streikide abil esitatavatele nõudmistele järele anda.

Eesti tänane tööturg ei tea, kas ametiühingute üleskutsed streikimisele on tõsiselt mõeldud või mitte. Täpselt samamoodi: kui tõsiselt on mõeldud näiteks pommiähvardused suurtele kaubamajadele ja hotellidele. Kindel on aga see, et kui streikijad on korra oma tahtmise saanud, innustab edu neid ainult uutele nõudmistele ja streikidele. Sestap ei tohigi ultimatiivses toonis nõudmistele järele anda, vaid erimeelsused tuleb lahendada läbirääkimiste laua taga.

1600kroonine alampalk ei ole iseenesest suur täistöökohaga töötamise eest. Balti riikidest on Eestis madalaim alampalk (ent kõrgeim keskmine palk). Alampalga tõstmisega väheneb järjekordselt ümbrikupalkade osakaal, mis on terve riigi seisukohalt positiivne.

Tööandjad ongi nõus alampalga tõstmisega 1600 kroonini, takistuseks on aga alampalga suurusega seotud palgaastmestik kergetööstuses. Nagu tõstad alampalka, tuleb tõsta palka kõigil kergetööstuses töötajatel. Arusaadavalt ei kannataks ükski ettevõte sedavõrd äkilist palgakoormuse tõusu välja. Palgaastmestiku lahtisidumisest kergetööstuses ei taha aga ametiühingud midagi kuulda

Praegu jääb mulje, et Kadi Pärnits oleks justkui Eesti kõigi 604 000 töötaja eestkõneleja. Seda ta päris kindlasti pole. Enamik inimesi tahab rahulikult oma tööd teha ega taha streikimisest kuuldagi; neid inimesi protestiaktsioonid ainult segavad. Tõenäoliselt pole Kadi Pärnits sellele mõelnud, et segada Eestimaal veel tööd teha tahtjaid on äärmiselt vastutustundetu. Võiks küsida sedagi: kas tänane Eesti vajab edule ja paremale palgale orienteeritud töörügajaid või nivelleerivat võrdsustamist ihkavaid protestijaid.

Ei saa salata, et arenenud Euroopas on ametiühingutel suur mõju, palju suurem kui Eestis. Teada on ka see, et mida rohkem on töötajal õigusi, mida paremad on töötingimused, mida suurem on palk ja mida pikem on puhkus, seda suuremad on ka ametiühingu nõudmised. Ses mõttes on ametiühingud tüüpilise heaoluriigi fenomen.

Eestil ei ole võimalik ametiühingute ultimatiivseid nõudmisi puhtmajanduslikult rahuldada. Loodetavasti mõistavad seda streigimõtteid mõlgutavad töötajad isegi.