Maja neelab omaniku vaba aja

Kui soovitakse osta väga heas seisukorras, kõrge viimistlustasemega korter Tallinna või Viimsi valda, siis samas hinnaklassis maja Tallinna äärelinnas ja lähiümbruses ei pruugi olla sama heas seisukorras. Loomulikult ei ole see alati niimoodi. Võrreldes korteriga kaasneb maja ostuga suurem privaatsus ja rohkem ruumi. Heatasemelise korteriga kõrvutades on samas hinnaklassis elamul üldjuhul suurem üldpind. Siingi on erandeid, sest iga kinnisvaraobjekt on omamoodi unikaalne ja kordumatu, ostja peab arvestama iga aspektiga.

Maja ostuga lisandub kaks peamist lisaväärtust ? oma maalapp ja looduslähedus, korteri omanikul puuduvad üldjuhul mõlemad. Samas ei pruugi see olla mingi argument inimesele, kes soovib elada keskuste juures, kus igale poole on võrdselt lühike teekond. Teisest küljest on suuremal üldpinnal ja aiamaal oma ?hind?, aiamaa eest tuleb päevast päeva hoolitseda ning elamu igapäevane korrashoid on samuti võrreldes korteriga tülikam.

Valik peitub paljuski inimese elustiilis. Kes väärtustab üle kõige oma vaba aega ega taha seda kulutada elamispinnale, kes suuremat ja privaatsemat elukeskkonda, olles nõus selle eest loovutama osa vabast ajast.

Maja või korteri ostu peamine vahe ongi saavutataval privaatsusel ning meie ühiskonnas ka teataval positsioonil, staatusel. Majaomanik olla tähendab midagi enamat ja paremat, korteri omamist peetakse tavaliseks. Maja puhul on reeglina olemas kõik võimalused seda tulevikus muuta, korteri puhul need tingimused üldjuhul puuduvad.

Korteri või maja ostmisel peab lähtuma eelkõige isiklikest eelistustest, kindlat reeglit ei ole. Kellele meeldib elada kesklinnas, lähedal töökohale ja keskustele, nägemata suuremat vaeva oma eluaseme igapäevase hooldamisega, kellele meeldib elada kaugemal city?st ja töökeskkonnast, looduse lähedal omaette.

Oma maja eeldab suuremat vastutust ja võib arvata, et majaomanikud on paiksemad, nad kavatsevad seal pikka aega elada ja tegutseda. Võimalik, et maja omamine viitab ka selle elanike suuremale elujõule. Majaelanik muretseb väga oma eluaseme pärast, ta lahkub sealt raskema südamega kui korteriomanik, samuti müüb ta seda suurema kahjutundega. Mina ise elan korteris, kuna arvan, et ma ei suuda kanda majaomaniku vastutust. Ma kardan maja, sest ta on kui elusorganism, mis võtab minult liiga palju energiat ja mul ei jätku seda enam teistele tegevustele. Maja on kui vampiir, ta ahistab inimest, sest seal on kogu aeg tarvis midagi teha, samas aga võimaldab maja omanikule suuremat loovust kui korter.

Korterielanikul tekib psühholoogiline võimalus kergemini ühest kohast teise liikuda, ta on oma liikumistes vabam. Reisile minnes jätab ta korteri võõra hooleks või isegi mitte kellegi hooleks. Maja hoiab inimest rohkem kinni.

Majaomanik hindab mugavust rohkem kui korterivaldaja. Ja just sellepärast, et majja saab kohe sisse minna, ilma et peaks kusagile mööda treppe ronima. See on supertunne, kui sa teed ukse lahti ja oledki kohe majas sees. Samuti on maja tunduvalt maalähedasem. Ta on sõna otseses mõttes maa peal, korter võib aga ?rippuda? ei tea mitmekümnendal korrusel. Maja seob elanikku juurtega selle koha külge, korteriomanik on seevastu mobiilsem. Näiteks New Yorgis Manhattanil elavad inimesed on liikuvamad kui äärelinna majaelanikud. Korterielanik on aktiivsem, ta käib rohkem väljas, võib järeldada, et tal on koguni suuremad kultuurihuvid kui majaelanikul.

Autor: Oliver Makko