Eestis on parlamendiliikmete tasustamine reguleeritud 1992. aasta 1. juulil jõustunud riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seadusega.

Üksikutes riikides on aluseks parlamentide kodukorra seadus. Iisraelis, Suurbritannias, Botswanas ja Brasiilias on palgamaksmise aluseks parlamendi otsus.

Ainult Itaalias, Filipiinidel ja Peruus ei ole parlamendiliikmete töö tasustamine leidnud formaliseerimist mingi teksti kujul.

Rahalise sissetuleku suurus on 14 riigis seotud valitsuskabineti liikmete palgaga ja 16 riigis on palgad seotud kõrgemate riigiametnike palgaga (Soome, Holland). Näiteks Rootsis on parlamendi spiikri palk nagu peaministrilgi 83 000 Rootsi krooni (151 000 Eesti krooni) kuus.

Töötasu diferentseerimist kasutavad 13 riigi parlamendid, tavaliselt tulenevalt parlamendiliikmete rollist (nt komisjonide esimehed, aseesimehed). Näiteks Rootsis saab asespiiker palgalisa 30 ulatuses parlamendiliikme palgast, komisjoni esimees ja aseesimees saavad vastavalt 20 ja 15 lisatasu. Ka Eestis on kehtestatud diferentseeritud süsteem ja seotud koefitsiendi alusel Eesti keskmise palgaga.

Tasumäärade aluseks võivad olla ka valimiskulud või aastased kulud, mis arvutatakse valimisringkonna suuruse alusel (Austraalia) või valimisringkonna kauguse alusel pealinnast (Kanada).

Peale põhipalga saavad parlamendiliikmed toetusi ja sotsiaalseid garantiisid: sõidukulud, eluasemekulud, tööruumid, kontoritehnika, posti- ja perioodikakulud, raha teisele ametile suundumisel, pensionid.

Autor: ÄP Online