Eelmisel nädalal algatas Keskerakond Tallinna linnapea ja volikogu esimehe umbusaldamise. 64 volikogu-lasest kirjutasid umbusaldusavaldusele alla enam kui pooled, 33. Seega on Edgar Savisaar asunud sõjakäigule Jüri Mõisa ja Rein Voogi vastu.

Keskerakonna umbusaldusavaldus, mis on tehtud ilma konkreetsete pretensioonideta seniste linnajuhtide aadressil, tähendab võimu haaramise katset all-linnas ja pärast seda Toompeal ? mida polegi tahetud maskeerida.

Torkab silma, et Savisaarel pole tööalaselt Mõisale ja Voogile eriti midagi ette heita. Kui vormiliselt, siis ehk linnaametnike palkade tõstmise katset ja abilinnapeade postide ühendamist nendele alluvate ametitega.

Umbusalduse avaldamise põhjused need kindlasti pole ? tõuseksid ju palgad keskmeestel ja -naistel endilgi ning samuti oleksid nad huvitatud võimu kontsentreerimisest.

Linna volikogu kukutas läbi ka mitmed seaduseelnõud, mis on arutlusse võetud koalitsiooni poolt. Nii et kui raskusi pole, siis tekitame need.

Savisaaresse süstib adrenaliini pidev võitlus üksinda kolmikliidu vastu. Tõenäoliselt luges Savisaar visalt oma poolthääli, kuni eelmisel neljapäeval jõudiski õnn keskerakonna õuele: 33 õnnetut jah-sõna sai lõpuks täis.

Ei mallanud Savisaar rohkem oodata, vaid alustas viivitamatult pealetungi. Kui õnnestuks Tallinnas kehtestada oma võim, siis katalüüsiks see protsesse ka Toompeal.

Kärsitus võib taktikaliselt olla vale samm, sest Savisaar on alustanud ülestõusu ajal, mil tal on minimaalne jõu ülekaal. Et sisulist rahulolematust praeguste linnajuhtide tööga pole, siis n-ö revolutsiooniline situatsioon puudub. Paljalt keskerakondlikust pidevast poliitilisest rahulolematusest võib aga väheks jääda.

Ühest häälest võib sõltuda tõepoolest väga palju, nagu näitavad hääletamised riigikogu saalis, aga tegemist on siiski juhustega. Seevastu teadlikult ühele häälele ehk juhusele oma strateegia ülesehitamine näitab meeleheitlikku katset võimule pääseda. Kas õnnestub kuni 2. novembrini, mil umbusaldusavaldus linnavolikogus arutusele tuleb, oma minimaalset üleolekut säilitada, näitab aeg.

Ettevõtlik rahvas näeks heameelega, et Mõis ja Voog jätkaksid Tallinnas oma joont ega kasutaks poliitilise toetuse ajutiseks suurendamiseks keskerakondlikke vahendeid. Kui kõigile on silmaga näha, et linnas aetakse ausat poliitikat ja linnaelu edeneb, küllap siis ka vaenuvägi lüüa saab.

Kõige kahetsusväärsem oleks ettevõtja ja linnakodaniku seisukohalt olukord, kui võimulpüsimise nimel läheksid Isamaaliit või Reformierakond Keskerakonnaga kompromissile.