12. november 2000 kell 22:00

Õiged ja valed maksumäärad

Viimaste aastate kodumaiste maksureformide valguses näib, et maksupoliitika kujundamisel on prioriteediks peetud maksumäärade taseme rihtimist, ülejäänud maksusüsteemi komponendid on jäetud ebaõiglaselt varju. Pole kahtlust, et poliitiliselt on maksumäärade liigutamine lihtsaim viis populaarsust võita. Ehk nagu üks rahvaesindaja on elegantselt väitnud ? poliitiku peamiseks majandusanalüüsiks on poliitiline analüüs.

Kahjuks võivad maksunduse sellised aspektid nagu efektiivsus, õiglus, selgus ning haldamise lihtsus mõjutada majandust palju enam kui protsent-kaks maksumäära siia või sinna. Varnast võtta näide on nn ettevõte tulumaksu kaotamine, selle kõrvalefektide analüüs muutus poliitilise kampaania kõrval olematuks.

Samadel kaalutlustel tundub liiga palju aega nõudvat diskussioon maksukoormuse optimaalsuse üle. Nõustun, et riiklike strateegiate kujundamisel on vaidlused ?õige? maksukoormuse üle vajalikud, eriti kui ühiskonnas on riigi rolli erinevalt tõlgendavaid osapooli.

Tänases olukorras, kus riik pole suutnud tagada kehtestatud maksude laekumist ning seadusesilm näib jõuetuks jäävat mitme avaliku saladusena tuntud maksupettuse ees, tundub maksupoliitika tähelepanu koondumine maksukoormusele enneaegsena.

Julgen väita, et täna kaotab meie majandus maksupettuste ja sealt tuleneva ebaausa konkurentsi tõttu tunduvalt rohkem kui võimalike ?valede? maksumäärade tõttu.

Maksukoormust, mida käsitletakse kui kogutavate maksude ning SKP suhet, saab riik reguleerida nii maksumäärade muutmise kui maksulaekumiste parandamisega.

Eesti 2001. a koondeelarve järgi kujuneb maksukoormuseks üle 34% SKPst. See seab meid suhteliselt lähedale arenenud riikide keskmisele koormusele, mis on OECD hiljutise uuringu järgi 37%.

Arenenud riikide maksukoormus on aastail 1965?1998 kasvanud 11 protsendipunkti võrra. Siiski on Lääne-Euroopas ja Skandinaavias saanud populaarseks kuuluda maksukoormust alandavate riikide hulka. Eeldades, et maksulaekumiste paranemisel maksukoormus Eestis veelgi suureneb, võib väita, et praegused maksumäärad on siinmail pigem kõrged kui madalad. Hiljutistest ettepanekutest kuulub väljaviidud kasumite maksustamine suuremate rumaluste hulka, mida viimasel ajal kuulda on olnud.

Teise argumendi maksukoormuse tõstmise vastu võib leida kulutuste tõhususe poolelt. Seda seni, kuni valitsused ei suuda tagada iga-aastaste eelarvete ühitamist riigi pikaajaliste strateegiatega ning eelarveraha jagamisel mängib olulist rolli ministeeriumide võimekus esitada traagilisi kirjeldusi haldusala olukorrast.

Riiklike kulutuste optimaalsest tasemest diskuteerimine eeldab siiski, et valitsussektori tegevuse aluseks on mõtestatud strateegiad. Vastasel korral võib olla kindel, et mis tahes ilusa ja õilsa soovi rakendamine, olgu siis haridus- või sotsiaalsfääri arendamine, osutub vaid mustaks raha neelavaks auguks. Sel juhul on kulutuste tegemine erasektori poolt ühiskonnale lihtsalt efektiivsem.

Maksukoormuse ja majanduse arengutasemete vahel pole uuringud vettpidavaid seoseid pakkunud. Küll leidub piisavalt tõendeid maksusüsteemi lihtsuse ja läbipaistvuse positiivsest mõjust.

Siit soovitus: maksumäärade diskuteerimise asemel suunata jõuvarud maksusüsteemi struktuuri muutmiseks, et tagada meie vägagi piiratud ressursside paiknemine selliselt, et need ühiskonnale suurimat lisaväärtust suudaksid toota.

Kommentaar on Äripäeva tellitud.

Hetkel kuum