Eesti pajuõli toob jõukuse majja

Et astelpaju vajab enne saagi andmist mitneaastast kasvuaega, andsid Aaspõllu 1994. aastal istutatud põõsad esimesi saake alles mullu. Suurema osa astelpaju õlist ja mahlast müüb ta Skandinaavia riikide farmaatsia-, kosmeetika- ja toiduainetööstustele. ?Me suudame täita vaid tühise osa soovitud tellimustest. Võimalik on turustada kümneid ja sadu kordi enam,? sõnab ta.

Kui algul käis augustikuine marjade korjamine käsitsi, siis nüüd teevad suurema töö ära masinad. Ikka selleks, et saada kiiremini, odavamalt ja lihtsamalt. Marjad võiks ka kohe maha müüa, kui suuremat tulu annavad neist töödeldud õli ja mahl. Pole just eriti taibukas maas vedelevast rahast lihtsalt mööda jalutada ja nii käibki väärtusliku tooraine töötlemine kohapeal. Tagatipuks ei nõua astelpajuistanduse pidamine suurt tööd ega vaeva. Kasvandusest saadava taime istutamine on Aaspõllu meelest suurim käsitsi tehtav töö, millele ei järgne mingeid erilisi mulla- ega väetamistöid. ?Võrreldes teiste marjakultuuridega on teda oluliselt lihtsam kasvatada,? kinnitab Aaspõllu, kelle sõnul ongi praegu sügisene istutamisaeg. Ta näitab eraldi kilekottidesse pandud kaheaastaste istikute merd. Üks istik maksab 30 krooni.

Lisaks kõigele leiab Aaspõllu aega olla põllumajandusministrile nõunikuks. ?Vaimu peab erksa hoidma. Ennast tuleb pidevalt harida, arendada, proovile panna,? kostab ta. Raha pole Aaspõllu jaoks esmatähtis, vaid vahend saada soovitut. Talunikele arvuti soetamise kampaania on tema idee. ?Maal inimestest puudust pole, neid tuleb vaid harida, nende teadlikkust, enesehinnangut tõsta. Tuleb aidata järjele, õpetada neid enda eest seisma ja siis elab kogu Eesti riik paremini,? kõneleb Aaspõllu sütitavalt.

Tänavu veebruaris ostis Aaspõllu Võru lähedal asuva Sõmerpalu osaühingu, kus ta tegeleb peale astelpaju kasvatamise ka karjakasvatusega. Farmis on paarsada lüpsilehma. ?Karja kasvatades ja piima müües näen paremini selles valdkonnas olevaid probleeme ja oskan neile ka lahendusi paremini välja pakkuda,? sõnab ta. Aaspõllu on nüüdseks ka Sõmerpalus mõisaomanik. Viimase seostas ta koolituskeskuseks.

Sõmerpalu kooliõpetaja Taimo Linnas tõdeb, et küla ainult võitis sellest, kui Aaspõllu osaühingu ostis. ?Üle 50 aasta polnud keegi mõisa ümber kasvavat võsa lõiganud. Tema tuli ja tegi korda. Vaadake ise, hoopis teine asi,? viipab ta käega eemal paistva mõisa poole.

?Nii head peremeest annab otsida,? meenutab Aaspõllu juures hooajatöödel käinud Merike Lantson. ?Ta on hea suhtleja ja alguses tasus töö eest väga heldelt. Hiljem tuli tal vastavalt Sõmerpalu üldistele oludele palk meil ja lüpsinaistel ühtlustada, sest muidu poleks keegi enam lehmi lüpsma läinud.?

Aaspõllu sõnul pole lootusetuid olukordi olemas. Ka Eesti põllumajanduses. Tuleb ainult väga tahta ja kõik läheb paremaks. ?Selgitustööd on vaja ning muuta mõningaid arusaamisi. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda parem meile kõigile. Aga loomulikult on alguses vaja raha,? sõnab ta, jättes öeldule konkreetsema seletuse andmata. Tema sõnul pole kaugel aeg, mil muutused endast ise rääkima hakkavad.

Autor: Silvi Lukjanov