Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Haridus ja koolitus ei ole erisoodustus
Tulumaksuseaduse muudatused sätestavad uuendusena töötaja taseme- ja vabaharidusliku koolituse erisoodustusmaksu. Esimese alla käib näiteks kesk- ja kõrgema hariduse omandamine, kraadiõpe. Teine peab silmas tööoskuste tõstmisega mitteseotud haridusteed, silmaringi. Erisoodustusmaksu lajatamisega soovib seadus nähtavasti vältida firmast raha väljakantimist.
Äripäev on veendunud, et litsentseeritud koolitajale makstud õppemaks peab olema maksuvaba muudest koormistest.
Hariduse lugemine erisoodustuseks ei käi kuidagi kokku kiirele arengule orienteeritud Eesti vajadustega. Hariduse eest tuleb nii või teisiti maksta, täiesti arusaamatu on aga erisoodustusmaksu lisamine.
Mis muud, kui riik kardab koolituskulude kantimist maksuvabadesse firmadesse, reisibüroodesse, puhkeküladesse. Et koolituse sildi all pannakse hoopis lõbus oleng püsti.
Paraku lähtub riik siinkohal enda rikutuse tasemest, kuna tema ametnikud on korduvalt n-ö koolitust saanud soojades maades. Või võtame Jüri Mõisa 12 000kroonise keeleõppe Inglismaal keskklassi peres. Kas ka erafirma sama priiskavalt elab, vajab veel tõestamist.
Litsentseeritud koolitajate kasutamine välistab koolitusraha ebasihipärase kasutamise. Ei saa ju reisibüroo või turismitalu koolituslitsentsi. Sama põhimõte ? litsentseeritud koolitaja õppemaksu saab maksustatavast tulust maha arvata ? kehtib edukalt füüsilise isiku ja tema ülalpeetavate koolituskulude kohta. Miks peaks see firmagi puhul teisiti olema.
Ka praegu näeb seadus ette, et erisoodustusmaksu ei tule maksta, kui firmal õnnestub koolituskulude hädavajalikkus töö sooritamiseks ära tõestada. Ometi tundub koolituse sedavõrd kitsas piiritlemine robotlik: siit maalt sinnamaani ja mitte üks teadmine rohkem ? see oleks justkui silmaklapid hobusele.
Hariduse vajalikkus on iseenesest mõistetav ja seda ei tule tõestada. Vaadata tuleb ainult seda, et koolituse andja oleks oma teadmiste-oskuste poolest tasemel. Riigil on siinkohal võimalus oma litsentsimistegevusega vahele astuda.
Laialdasema hariduse vastu räägiks justkui kõrgema hariduse üleproduktsioon, sest kolmandik kõrgharitud inimestest ei leia erialast tööd. Siin võib viga olla ülepaisutatud riigipoolses tellimuses ja erialade dubleerimises kõrgkoolide vahel.
Kui koolituse eest maksab firma, on ta otseselt huvitatud, et tema koolitatud töötaja tööta ei jääks. Samuti ei pea erafirma palgalehel nn igavest üliõpilast.
Erisoodustusmaksu kaotamine aitaks tunduvalt valutumalt üle minna sotsiaalselt õiglasemale põhimõttele ? tasulisele kõrgharidusele.