Kütusefirmade järjekordne viga

Veel mitu aastat pärast rahareformi oli Neste Järve tankla üks väheseid (kui mitte ainus) tõeliselt läänelikke teenindusasutusi Eestis.

Nüüd, kus vähemalt Tallinna linnapilti iseloomustavad sajad eredalt valgustatud ja uhkete reklaamidega kauplused ja muud teenindusasutused, on seesama Järve tankla pime. Käivad ümberehitamistööd, sest AS Neste Eesti otsustas oma jaemüügi strateegiat muuta ning minna täielikult üle automaattanklatele. Ka peamine konkurent Statoil Eesti on loobunud strateegiast, mis orienteerus keskmisest jõukamale kliendile, ja ehitab Järve Selveri juurde oma esimest automaattanklat.

Kütusefirmade üleminek automaattanklate süsteemile on iseenesest loomulik, sest see aitab kaasa kulude kahandamisele. Efektiivsem tegutsemine on suurtele kütusefirmadele eluliselt vajalik. Eelmise majandusaasta lõpetas neist enamik kahjumiga. Nafta ja naftasaaduste hinnaralli Lahesõjajärgse perioodi kõrgeimale tasemele sundis kütusefirmasid kevadel ja suvekuudel oma kasumimarginaale alandama eelmise aastaga võrreldes poole madalamale. Selle aasta lõpp ei kujune suurematele (aga võib-olla ka väikestele) eelmisest aastast paremaks.

Vaatamata sellele, et nn kütuste maailmaturu hind on viimase kuuga langenud kolmandiku ja dollari kurss krooni võrra, püütakse suvel kaotatu tagasi teha kütuse jaehinna taseme säilitamise ja marginaalide hoidmisega erakordselt kõrgena. Kuigi survet on avaldanud ka ajakirjandus, hoiavad kütusefirmad üksmeelselt hinnataseme kõrgel. Kasumisse jõudmine või kahjumi minimeerimine püütakse saavutada iga hinna eest, riskides isegi maine langemisega.

Arvan, et seekord teevad kütusefirmad oma teise strateegilise vea. Esimene oli investeeringud kallitesse tanklatesse, mille tasuvusaeg on väga pikk. Efektiivsem oleks olnud odavamate tanklakettide väljaehitamine. Aga see on muidugi tagantjärele tarkus ning ei aita enam kedagi.

Seekordne viga on suhtumine klientidesse, mis võib anda pikemas perspektiivis tagasilöögi, tuues järgnevatel aastatel suurema kahjumi, kui oleks selle aasta oma. Pealegi oleks suviste kütuserahutuste valguses selle aasta kahjumit ettevõtte omanikele põhjendada suhteliselt kerge.

Olulisim on muidugi usalduse kaotus. Tahaks väga näha, kuidas suhtub rahvas, kes suviseid kütuserahutusi Euroopas jälgis rahulikult pealt, järgmisesse kütusehindade tõstmisesse. Jutte nafta tõusust ja dollari kursi tõusust tingitud kütusehindade tõstmise vajadusse usutakse veelgi vähem kui seni.

Kütuste hinnataseme kunstlikult kõrgel hoidmine tekitab kaudset kahju kogu riigi makromajandusele, sest see suurendab inflatsiooni ja aeglustab majanduskasvu. Tarbijahinnaindeksi kasv novembris 5,7 protsendini ja kolmanda kvartali oodatust veidi madalam majanduskasv on osalt tingitud kütuste kõrgest hinnast. Majanduskasvu aeglustumine mõjub paratamatult ka kütusefirmade kasuminumbritele tulevikus. Pole mingi ime, kui järgmise majanduskriisi ajal kärbivad ettevõtted esmajärjekorras just oma transpordikulusid.

Mida siis peaksid vaesed kütusefirmad ette võtma. Iga ettevõtte kohustus on omanikele kasumit teenida. Hea, et on mindud automaattanklate loomise teed, mis annab positiivset efekti.

Minu esialgne üllatus oli suur, kui pankade finantsturgude osakondadest öeldi, et kohalikul jaeturul tegutsevad firmad ei maanda kütuse hindadest ja dollari kõikumisest tulenevaid riske tulevikutehingutega.

Aga kui veidi järele mõelda, pole selle järele olnud ka mingit vajadust. Riskide maandamine maksab, ja pole mingit mõtet võtta endale lisakulutusi, kui kütuste sisseostuhinna ja dollari kursi tõusust tingitud kahjum on võimalik täies mahus kanda tarbijate arvele. See on aga lühinägelik poliitika ning oma raskest olukorrast avalikkusele kurtmise asemel tuleks finantsjuhid saata Statoili, Fortumi või The Royal Dutch/Shelli finantsturgude osakondadesse õppima riskide maandamist. Sellest võidavad kütusefirmad ise, tarbijad ning tervikuna kogu riik.