20. detsember 2000
Jaga lugu:

Miks eestlased ihaldavad kõva käega riigijuhti?

Praegu võime rääkida usalduskriisist riigi institutsioonide suhtes, sest nende usaldamine on langenud viimase viie aasta kõige madalamale tasemele. Ma näen põhjusena eelkõige kommunikatiivset aspekti, mis väljendub võimude ja elanike vahelistes suhetes. See tähendab, et kuivõrd palju avaliku arvamuse hinnangul arvestavad võimulolevad inimesed ja jõud avaliku arvamusega ning kuivõrd palju on inimestel endil võimalik protsesse mõjutada. On tekkinud väga suur lõhe. Suurenenud on nende inimeste hulk, kes leiavad, et nendel puudub võimalus mõjutada erinevaid poliitilisi institutsioone ja et poliitikud ei ole erinevate sotsiaalsete gruppide arvamusest huvitatud. Poliitilised jõud suhtuvad sotsiaalsetesse gruppidesse liialt üleolevalt.

Usalduse puudumine avaldub igapäevaelus. Näiteks ei toeta inimesed erastamist. Eesti Raudtee erastamisel ei usaldatud, et erastamisagentuur võib teha otsuse, mis arvestab Eesti pikaajalisi huve.

Ma väga tõsiselt seda ohtu ei käsitleks ja ei tõmbaks ka paralleeli 30. aastate Euroopaga. Saan aru, et tegemist on rahulolematuse suurenemisega. Inimestel on olnud ilusad ettekujutused ja soovunelmad oma riigi suhtes, mis ei ole nii realiseerunud, nagu neid võib-olla kümme aastat tagasi loodeti.

Teine põhjus on, et eestlane ei ole kunagi nõus võrdlema olukorda, mis on Pihkva oblastis või Moldaavias või ka Lätis ja Leedus. Ta võrdleb ikkagi Soome ja Rootsiga ning see vahe on üsna suur.

Arvan, et nendest küsitlustulemustest ei tohiks välja lugeda rahva ihalust ühe kindla käega juhi ehk füüreri järele, vaid pigem soovi, et Eesti riiki kindla käega ja targalt valitsetaks. Viimast peaksid suutma teha ka kollektiivsed juhtimisorganid ? riigikogu ja valitsus. Ainult et eelnevalt peaksid olema selged eesmärgid, mida saavutada tahetakse, ja meetodid, kuidas nendeni jõuda.

Meie inimesed ? nii valijad kui ka valitud ? ei ole õppinud aru saama sellest, et ühiskond on mitmekesine, et eri gruppidel, erakondadel on erinevad eesmärgid. Just rahvale hoomatava ühisosa puudumine erakondade poliitikas ongi kaasa toonud inimeste võõrdumise poliitikast, demokraatiasse usu kadumise.

Ühiskonna arengu jaoks sisaldavad rahva sellised hoiakud muidugi teatud ohtlikke võimalusi. Mõni tugeva karismaga poliitik võib ennast kõiketeadva juhina välja pakkuda ja rahvas võib teda ka uskuma jääda. Ma lausa võpatasin, kuuldes, kuidas Tiit Toomsalu pärast ESDTP kongressi kuulutas oma erakonna natsionaal-sotsialistlikuks

Jaga lugu:
Hetkel kuum