Kui koolipapasid on tekkinud liiga palju

Konkurentsivõitlus võtab hoogu ka koolituses. 18.10.2000 ilmus Postimehes J. Aaviksoo artikkel Eesti ülikooli tulevikust. Kummaline kukepoks kodusel kõrghariduskamaral ei paranda olukorda. Samal päeval teatati, et haridusminister palus siseministrilt abi piraatkoolide sulgemiseks. Diskussioon on kestnud juba aastaid.

Ajakirjanduses on jäänud domineerima seisukoht, et erakooli koolitus on alati ja ainult äri. Tegelikult nii mittetulundusühingud, sihtasutused kui kirikud ja kogudused, nende liidud ei ole ettevõtjad äriseadustiku tähenduses. Suur osa erakoole kuulub just neile. Kuid need koolid on isemajandavad.

Kõik erakoolid peavad olema kantud erakoolide registrisse, mida tuleb pidada haridusministeeriumis. Kuigi uus erakooliseadus kehtib juba mõnda aega, pole ministeerium registrit loonud. Seega pole koondandmeid erakoolide kohta kuskil. Omanikud on jagunenud kolme registri vahel. Need registrid ei pea erakoolide üle arvestust. Parimal juhul on põhikirjas märge, et omanik haldab mingit erakooli. Ministeeriumis on küll õppekavade register, kuid koolide registrit mitte. Selle tulemusena pole koolituse vallas tegemist mitte enam kukepoksiga, vaid mudamaadlusega.

Igal erakoolil peab olema koolitusluba, mille annab välja ministeerium. Lubade väljastamiseks on ministeeriumis loodud üks komisjon ja kõrgkoolide akrediteerimiseks teine.

Paraku tuleb tunnistada, et need komisjonid on muutunud kellegi mängukanniks. Mõne koolitustaotluse osas ei suuda haridusministeerium koos komisjonidega langetada otsust paari aasta jooksul, mõni kool aga töötab koolitusloaga, kuid ei vasta nõuetele.

Tundub, et erakooli-, konkurentsi- ja teised seadused ei kehti ministeeriumis. Kuidas muidu seletada tema erilist huvi selle vastu, kuidas Tartu Ülikool saab hakkama siis, kui ülikooli õppejõud hakkavad lugema erakoolides või lähevad üldse sinna tööle.

Omapärane konkurentsivõte on seegi, kui ministeerium seab kahtluse alla mõnest erakoolist saadava hariduse. Nii juhtus eraülikooliga Veritas. Alguses kiitis üks akrediteerimisekomisjon tema õppetöö heaks ja soovitas akrediteerida. Haridusminister ei akrediteerinud, vaid moodustas uue komisjoni, mille soovitusel Veritas lõpuks akrediteeriti. Vahepeal läks aga hulk üliõpilasi teistesse koolidesse. Veritase tagasihoidliku arvestuse järgi läks ministri väike nali maksma neile umbes miljoni.

Samasuguse kõlvatu konkurentsiga on ilmselt tegu ka rünnaku puhul mõnele erakoolile, kus õpetatakse vene keeles, nt Konjunktuuri ja Konsultatsiooni Rahvusvahelist õppekeskust AS EMANO-R, kellele ministeerium väljastas 29.12.1997 kuni 30.11.2001 kehtiva koolitusloa. Ühel päeval pöördub haridusminister siseministri poole palvega kool kinni panna.

Meedias räägitakse diplomite pesemisest. EMANO-Ril on koostöölepe Moskva Industriaalülikooliga ja EMANO-Ri lõpetajad võivad saada ka selle diplomi. Milleks aga neid pesta, kui Eesti Vabariigil on Vene Föderatsiooniga diplomite vastastikuse tunnustamise leping? Ehk tuleb põhjust otsida hoopis inimlikust kadedusest ? samal ajal kui teiste erakoolide aastane õppemaks hakkab lähenema 40 000 kroonile, üritab see kool õppetasu hoida 10 000 krooni piirimail.