Väljakuulutamata pensionireform

Poliitikas on kõige salakavalam, silmakirjalikum ja vastikum sõna prioriteet. Selle sõnaga varjatakse poliitika ühekülgsust, tasakaalustamatust, ebaõiglust, küündimatust. Niipea, kui keegi teatab, et ?tema prioriteediks on ...? peab valvsaks muutuma ? kuskil kavatsetakse jälle mingi sigadus kokku keerata, midagi püütakse varjata või kedagi tahetakse unustada. Ühiskond peaks olema ühtne tervik, kus igal inimesel on õigus nõuda õiglast kohta.

Ajakirjanduslikust kärast pensionireformi ?sammaste? ümber võib asjassepühendamatul jääda mulje, et pensionäride elumuredega tegeletakse küllaltki aktiivselt. Tegelikkuses võib kavandatav teine pensionisammas leevendada paari-kolmekümne aasta pärast pensionile jäävate inimeste elumuresid. Sedagi ainult juhul, kui sünnib ime ja sulid pensionimakseid ?paradiisi? ei kandi.

Lähematel aastakümnetel elavad pensionärid aga solidaarsuspensioni süsteemis. Siin sõltub kõik solidaarsuse väärtushinnangust Eesti ühiskonnas. Solidaarsus aga pole paraku praeguse võimukoalitsiooni prioriteet. Nende eelistus on individualism, kus kaitsetumad kannatajaks jäävad.

Vastavalt valitsuskoalitsiooni prioriteetidele toimub juba kaks aastat vaikne pensionireform. Selle sisu on pensionäride positsiooni pidev halvendamine ühiskonnas, st valitsuskoalitsiooni hinnangul on pensionärid võrreldes tööinimestega senini olnud ülemäära jõukad. Varjatud ja väljakuulutamata pensionireformi kandev sammas on pensionide maksmine jääkprintsiibil ? pensionide taset ei seata sõltuvusse majanduse arengu objektiivsetest näitajatest, vaid sotsiaalmaksu laekumisest. Sellises olukorras pole pensionitaseme alandamiseks vaja muud, kui pigistada sotsiaalmaksu kanalid tasakesi kinni. Pensionäride ees teeb valitsuskoalitsioon aga kurva näo ? no küll tahaks teile rohkem maksta, aga näete isegi, raha lihtsalt pole!

Varjatud pensionireformi juhtfiguur on reformlasest varitehingute tippspetsialistist, rahandusminister Siim Kallas. Tema arvates saavad tööinimesed Eestis ülemäära palju palka ja nii vähendatakse palgatulude osatähtsust sisemajanduse koguproduktis (SKP) 1998.a. 42,4 protsendilt 2002.a 41,2 protsendini.

Ligikaudu 100miljardilise SKP mahu juures jääb palgatöötajate osa SKPs 1,2 mld võrra väiksemaks ja omanike osa vastavalt suureneb. Töötasust sõltuva sotsiaalmaksu laekumised vähenevad selle omanikukeskse poliitika tulemusena varasema tasemega võrreldes 400 mln kr aastas. Rikaste pensionäride olukorda halvendatakse, et vaeste omanike kasumeid suurendada.

Kallas demonstreerib seejuures oma üliliberaalset maailmavaadet ääretu liberaalsusega sotsiaalmaksu võlglaste suhtes ? ettevõtete sotsiaalmaksu võlg ulatub juba miljardi kroonini, mis nii loogiliselt kui ka õiglaselt peaks pensionäride rahakotis olema. Pensionäride probleemide lahendajaks seatud mõõdukas sotsiaalminister Eiki Nestor kaitseb igati kolleeg Kallase liberalismi. Kui seda miljardivõlga ettevõtetelt sisse hakata nõudma, minevat paljud ettevõtted pankrotti ja suurenevat tööpuudus. Seda ei tohtivat kuidagi lubada. Riik ise ei tohtivat raskustes ettevõtteid toetada. Nii konfiskeeritaksegi Nestori eestvõtmisel hoopis igalt pensionärilt keskeltläbi 2600 kr võlgnikettevõtete toetamiseks.

Pensionäride nõudmiste arutelul riigikogus teatas isamaaline peaminister Mart Laar jälgede segamiseks, et tema valitsuse prioriteet on lastega pered. See ei paista tegudes küll eriti välja, aga nõiaring on siiski täis.

Poliitiline prioriteet on Eestis kõik teised inimesed, ainult mitte pensionärid. Nende sissetulekute mahajäämus keskmisest netopalgast suureneb varjatud pensionireformi käigus pidevalt. See protsess isegi kiireneb pensionite silmakirjaliku ja alatu indekseerimise seadustamisega eelmise aasta detsembris ? edaspidi hakkab pensioniraha kasvutempo maha jääma ka niigi viletsalt laekuva sotsiaalmaksu laekumise kasvutempost.

Oleks aeg varjatud pensionireformi lõppeesmärkidest avalikult rääkida. Kui kaugele peab Eesti pensionäride sotsiaalne tõrjutus valitsuskoalitsiooni arvates välja jõudma? Mis põhjusel ja õigusega suhtutakse oma töö lõpetanud inimestesse nagu ühiskonna perifeeriasse? Veidi au- ja häbitunnet võiks olla igal inimesel.

Praegused tööealised inimesed peaks mõtlema sellele, et pensionile jõuame kunagi kõik.