Uudised
14. veebruar 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühe euroliidumaa poja selgitav sõna

Eestile on Euroopa Liitu kuulumine vajalik seepärast, et me elame tolles maailmas, kus elame, sääraste inimestega, nagu nad on. Kui maailm oleks praegusest arukamalt seadud ja inimesed mõistaksid oma inimeseksolemise aastaid siin maamunal mõnel malbemal viisil mööda saata, ei siis tarvitseks Eestil tõepoolest kuuluda ei EL-isse ega kuhugi mujale. Me võiksime lihtsalt olla ja oma olemist nautida.

Ükspuha kas näeme inimeses pelka sotsiaalbioloogilist olendit või Looja enda näo järgi loodut, aga jama on temaga kogu aeg olnud. Teda tunneme kõige rohkem sääraste omaduste järgi nagu isekus, ahnus, hoolimatus. Ta on erakordselt osav ennast vabastama nii enesedistsipliinist kui moraalikammitsatest.

Ja maailm meie ümber toimib seda tõhusamalt ning peibutavamalt, mida rohkem on inimesi, kes omavad ja tarbivad.

Kui ei peaks kogu aeg jõukamaks minema, kui lõppeksid lõputa võidujooksud oravaratastes, kui ei käiks üksteisest üle trumpamine, kui üksikisikutel, rahvastel, riikidel ei oleks huve, mida nad peavad maksma panema, kaitsma, laiendama, jah, kui kaunis oleks elu siin maapealses paradiisis....

Kummaline ja kurb, et inimene on aastatuhandeid teadnud, mida teha, kuidas käituda. Õpetus- ja manitsussõnadest, nagu ka keeldudest ja käskudest pole kunagi puudust olnud.

Sellegipoolest ületas vastlahkunud sajand kõik varasemad ligimese vastu ülesnäidatud julmuse, ülekohtu ja ükskõiksuse poolest. Ja ei olnud need ei X planeedilt siia lennanud rohelised mehikesed ega vanakurja saadetud põrgulised, kes idas ja läänes, põhjas ja lõunas tapsid, vangi panid ning mõnitasid küll võimu nimel, küll hirmu ajel sadu ja sadu miljoneid omasuguseid.

Ent ikkagi on vaja sessinatses maailmas neidsinatseid inimesi, rahvaid, riike kuidagiviisi organiseerida, et nad enam-vähem rahulikult koos elaksid ja võimalikult ühel meelel tööd teeksid, kaupleksid, oma asju ajaksid.

Üks võimalus on silmaklappidest abi loota ja endale ning teistele sisendada, et olnu ei saa lähimineviku võikuses, vägivalduses ning valedes enam kunagi korduda. Suured ei tõmba tänapäeval üksteisel nahka üle kõrvade, väikestele ei tehta liiga, kurjus, vaesus, kõlvatus taanduvad seda kaugemale, mida jagamatumalt üks riik oma võõrandamatut sõltumatust manifesteerib.

Teine võimalus on tunduvalt keerulisem ja kurnavam. See nõuab tõsiasjadele näkku vaatamist. Siin ei aita meid ei innustavad jutud, et tarvis vaid üksteisel kätest õigesti kinni võtta, vastastikku suud anda ja probleemid lahenevad nõiavitsa väel. Nagu ei aita misantrooplik kõigele käega löömine, Himaalajasse elama asumine või Siiriuse mõnele planeedile pagemine.

Mul on raske uskuda roosamannalikusse globaliseerumisse. See-eest tunduvad regionaalsed majanduslikud, poliitilised ja multietnilised liidud olevat just need, millega XXI sajand hakkab eksperimenteerima.

Igatahes ei paista silmapiiril kuju võtmas (jätkem sotsiaalpoliitilised või religioossed utoopiad kõrvale) muid ühiskonnakorralduslikke mudeleid või süsteeme, mis tagaksid enamusele enam-vähem rahuldava elujärje ja eneseteostamise võimalused.

Veel lihtsamalt öeldult. Kui elame ajastul, kus teised on nõuks võtnud ühineda, siis vastu voolu kahlamine oleks Eestile nii ohtlik kui ka rumal.

Euroopa Liit ei kaota inimeste egoismi, saamahimu, agressiivust, ei tee olematuks sulimisi, bürokraatiat või huvigruppide vahelisi vastuolusid.

Aga tänu oma seadustele, regulatsioonidele ning jagatud vastutusele seab ta inimese nuripidisele käitumisele ning tegevusele tõhusamaid ning õiglasemaid tõkkeid ning kammitsaid kui mis tahes varasem ühiselu ning koostöö korraldusüritus inimkonna arenguloos.

Mul on teisigi argumente, miks ühinevasse Euroopasse kuulumine on Eestile vajalik ja vältimatu. Siin esitatu on ainult üks võimalik vastus Igor Gräzini retoorilisele küsimusele 7. veebruari Äripäevas: ?Kas ikka edasi, Euroliidumaa pojad??.