Eestilikke reageeringuid pildiskandaalile

Paljud Euroopa keeled kasutavad sõnu skandaal ja kriis. Mõlemad pärinevad vanakreeka keelest. Skandalon märkis seal ?püünist, pahanduse põhjustajat?, krisis see-eest ?otsustust, katsumust?.

Meie nüüdispruugis domineerivad esimese puhul tähendused ?kõmuline, häbistav juhtum?, teise puhul ?raske olukord, ootamatu häire?. Ent ega muistsed seosed ole kadunud. Tänapäevalgi tekitab skandaali püünispaelte siduja ja kriis paneb osapooled proovile.

Kuidas reageerisid erinevad isikud, institutsioonid, huvigrupid kriisile, mida tagantjärele nimetatakse pildiskandaaliks? Asi vääriks põhjalikku uurimust. Ruumi nappusel piirdun põgusa visandiga.

Parlamendisaadikud leiavad, et 83. aastapäeva eelset Eestit iseloomustab vihkamine ja vihkamistegude kroon on ?lõbusas seltskonnas oma poliitilise vastase pildi pihta tulistamine?. Rahvaliit läheb olukorra hinnangus veel kaugemale: neile viirastub kodusõda?! Siit küsimus: kes saab tõsiselt suhtuda poliitilisse analüüsi ja kriitikasse, mis lähtub väidetest, et valitsusliidu tegutsemist ajendab vihkamise sündroom ja riiki ähvardab vennatapusõda?

Ka Keskerakond oskas sülle potsatanud soodsa juhuse ennast kahjustavalt maha mängida. Eesti on noor, ebaküps demokraatia, kus poliitikute enesedistsipliin lonkab, aga sellegipoolest kehtib meil vääramatu põhimõte, et riigikaitse ja välispoliitika hoitakse sisepoliitilistest nägelemistest lahus. Ja võõrale külaonule ei kõlba minna keelt kandma ka siis, kui suured poisid lollust teevad.

Mingi titalikkus lööb suurima opositsioonierakonna reageeringutest välja. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar õigustab kaebekirja välissaatkondadele sellega, et kolmikliitu kuuluvad poliitikud on kasutanud välispoliitilisi suhteid ?Savisaare valitsuse mustamiseks 1990.-92. aastal.? Ja taas küsimused: kas tõesti peab kutsu külale kõik tagasi tegema, kas see, et naabripoisid käisid õunaraksus, annab mulle õiguse üle plangu ronida?