Renoveerimise eesmärgiks on parendada

Kas käsitlemisele tulevad kõik kõrval olevas tabelis olevad teemad või ainult mõni neist, sõltub juba konkreetsest objektist, omaniku soovidest ja võimalustest.

Renoveerimisprojekt võiks käsitleda neid kõiki, aga projekti lahendus(ed) peaks pakkuma võimaluse renoveerimistöid järk-järgult läbi viia. Et ehitustööd liiga venima ei jääks, oleks mõistlik arvestada kahe kuni viie aastaga. Vastasel juhul võivad pooleliolevad renoveerimistööd soovitud säästu asemel halduskulusid hoopis suurendada ja kogu ettevõtmine muutub mõttetuks.

Tehnosüsteemide kaasajastamisel tuleb kindlasti kokku puutuda seni enamikul elamutest puuduva ventilatsiooni rajamisega. Ilma selleta on võimatu kaasaegselt remonditud hoones tervislikku mikrokliimat saavutada, kuna säästlik ja soojapidav hoone on nii tihe, et loomulikku õhuvahetust ei toimu. Ei piisa ainult mehhaanilise väljatõmbe rajamisest, vajalik on ka sissepuhkesüsteem. Et umbset õhku saaks ruumist välja juhtida, tuleb see kompenseerida värske õhuga. Kui värsket õhku peale ei tule, ei õnnestu ka midagi välja tõmmata.

Kindlasti peab meeles pidama, et hoone ehitamise ja käesoleva aja vahel on ehitusnormid muutunud. Tingimused, mis vanade normide järgi olid lubatud, tuleb kooskõlla viia uutega.

Kõige rohkem puudutab see ilmselt suvilaid ja nende tuleohutust. Vanasti oli kombeks grupeerida tuleohutusnormidest tulenevalt suvilaid kahe kaupa. Nii võis kahe naabersuvila vahel olla vaid mõne meetrine kuja (tee). Praegused normid seda enam ei luba, eriti kui suvila ehitatakse ümber aastaringseks elamiseks. Lahendus probleemile on tulemüür. See rajatakse ühiste kulutustega või langeb kohustus sellele, kes esimesena ümberehitustöid alustab.

Elamus, kus ühistu või hoone haldaja on juba koostanud remonttööde plaani või prioriteedid, tasuks kindlasti uurida, millal mingit tööd tegema hakatakse. Ei ole ju mõtet vannitoas kallist remonti teha, kui lähiajal vahetatakse ära tsentraalsed püstikud. Renoveerimistöödel on kindel järjekord ja ükski töö ei tohiks kaasa tuua eelnevalt tehtu ümber- või veel hullem uuestitegemist.

Projekteerimisstaadium ongi aeg, mil kõik võimalikud arengustsenaariumid läbi mängida, et saavutada optimaalseim ja ökonoomseim ehitustööde ning ekspluatatsioonikulude summa. Uisapäisa tehtud otsused tuleks nii kalli investeeringu nagu ehituse puhul välistada.

Näitena võib tuua kortermajade lokaalküttele viimise. Tihti arvestatakse säästuna vaid kütte maksumust ja jäetakse arvestamata süsteemi rajamise hind. Sääst ei tulene niivõrd kütte liigist, kuivõrd maja enda säästlikkusest: soojaleketest, süsteemi efektiivsusest. Lokaalküte võib säästa ekspluatatsioonis, aga rajamisega kaasnevad kaudsed kulud: liitumistasud, trasside rajamised ja süsteemi väljaehitamisega seotud lisakulud, pikendavad tasuvus-aega.

Ühistutel, kellel renoveerimistöödeks on vähem ressursse, on kindlasti otstarbekam olemasolevat süsteemi efektiivsemaks muuta kui täiesti uuele üle minna. Kui lokaalküttele ülemineku tõttu jäävad tegemata soojustustööd, on efekt väiksem kui kaugkütte efektiivsemaks muutmise ja soojakadude likvideerimise korral.

Mis puutub tehnosüsteemidesse, siis oleks mõistlik läbi proovida kaks-kolm süsteemi, arvestades tasuvus-ajaks minimaalselt 10 aastat ja siis kalkuleerida, mis on kasulikum. Sellise investeeringu juures moodustab (esialgu suurena näiv) projekti maksumus vaid tühise osa.

Vanasõna ütleb: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Odavam on läbimõeldud projekt kui huupi ehitamine. Projekt moodustab ehitusmaksumusest maksimaalselt 10 protsenti. Projekti pealt kokku hoitud 2 võib tähendada 20 suuremaid ehituskulusid või 40 suuremaid ekspluatatsioonikulusid.

Autor: Ahti Kooskora