Kindlustusseltsid hilinesid poolteist aastat

Olles üks paljudest inimestest, kes osales kogumispensioni seaduse koostamisel, lugesin Eesti Kindlustusseltside Liidu seisukohti teatava nostalgiaga ? vana plaat on jälle mängima pandud. Seisukohtades sisalduvad küsimused kannavad küll murelikku alatooni, kuid asjakohaseid argumente pole lisatud, samas teatakse väga hästi, et ükski pensionisüsteem ei paku ideaalset lahendust.

Sügisest 1999 tegutsevas reformitöögrupis lõi kaasa EKSLi esindaja ja seltsid peaks olema kursis vastustega, mis neile küsimustele on töögrupis juba antud. Enam kui veider on esitada need poolteist aastat hiljem. Seaduseelnõu lähtub valitsuse 1997 kinnitatud pensionireformi kontseptuaalsetest alustest, kus on fikseeritud uue süsteemi põhimõtted.

Seltside arvates on investeerimisriski jätmine kliendile ebaõiglane. Jätta see risk riigile tähendab, et see jäetakse lihtsalt järgmise põlvkonna maksumaksjatele. Kui investeerimisriski katab fondivalitseja või kindlustusselts, maksab see ra-ha, mis vähendab teisest sambast saadavat pensioni.

Väärtpaberid, mille riski võtmist peavad seltsid ohtlikuks, sisalduvad ka nende enda varades. Seda, et pikas perspektiivis on väärtpaberite tootlus olnud positiivne, ei taheta meenutada ehk seepärast, et asjaolu teadvustamisel jätaks paljud ostmata tagatud intressiga tooteid, mis annavad elukindlustusseltsidele põhilise leiva.

Investeerimisrisk asendab tänasesse pensionisüsteemi kodeeritud ühiskonna vananemise riski, mida ei saa katta riik ehk seesama ühiskond, kes vananeb. Seda riski on võimalik katta säästetavat vara nõnda investeerides, et teenitav tootlus ületab elukalliduse tõusu. Nii vahetatakse vananemisest tulenev risk investeerimisriski vastu, mis pikas perspektiivis pole osutunud märkimisväärseks.

Saab maandada ka investeerimisriski, kuid see võib osutuda nii kalliks, et investeeringute tootlus ei ületa enam elukalliduse tõusu, mistõttu kogumine on osutunud mõttetuks.

Loodavas kohustuslikus pensionisüsteemis osaleva inimese pealt makstavast rahast läheks ühiskonna vananemise riskile avatud süsteemi 16/22 ja investeerimisriskile avatud süsteemi 6/22 rahast. Seejuures investeerimisrisk on lühiajaline.

Maksukoormuse stabiilsuse üle muretsemine ei lisa kritiseerijaile geeniuseoreooli. Reformi mõte ongi välistada olukord, kus maksukoormus kontrollimatult kasvama hakkab, kuna poliitikud pensionäride sissetulekut naljalt alla ei lase.

Vana plaadi pealt on ka lugu ?Vastutus on hajutatud ja kulud suured?. Just kulude madal tase on sellise süsteemi puhul tagatud ? süsteemi kulud on selgelt jälgitavad ja riigi kontrollitavad. Ühe teenuse pakkuja puhul puudub pensioniraha haldaja üle operatiivne kontroll ning võimalikuks saavadki suured deposiidid väikestes Iisraeli pankades.

Ettepanek suunata eelnõu täiendavale läbitöötamisele tähendab reformi edasilükkamist. See lükkab omakorda edasi lahenduse leidmise ühiskonna vananemisest tulenevale probleemile. Seega takistab seaduse vastuvõtmisega venitamine olulise probleemi lahendamist, küll aga tagaks elukindlustusseltsidele paar muretut lisaaastat, mille jooksul saab vabatahtliku kogumispensioni tooteid pakkuda ainsa lahendusena inimväärse pensioni kogumisel.