Jäätmehoidla reostus kasvab sulgemisega

?Keegi ei oska täpselt ennustada, kuidas hoidla pärast selle kasutamise lõppu edasi käitub. Ei ole kindel, et reostus kiiresti ja järjekindlalt väheneb,? ütles jäätmehoidlat haldava Silmeti ja keskkonnaministeeriumi ühisettevõtte ASi Ökosil juhataja, endine keskkonnaminister Tõnis Kaasik.

Ka jäätmehoidla saneerimisprojekti inseneri Anti Siinmaa sõnul ei tähenda Silmeti heitmete hoidlasse suunamise lõpetamine 2003. aastaks ega jäätmehoidla kinni katmine 2006. aastaks reostuse vähenemist. ?Kui Silmet lõpetab heitmete paiskamise jäätmehoidlasse, siis võib siiani ettevõttele lubatud lämmastikureostuse kontsentratsioon hoidla mõõtmiskaevudes tõusta kaks korda või rohkem. Hoidlast lekkivate kahjulike ainete kontsentratsioon tõuseb eriti siis, kui hoidla kinni kaetakse,? rõhutas Siinmaa.

Siinmaa sõnul tekib kahjulike ainete kontsentratsiooni tõus asjaolust, et seni lahtisse hoidlasse langeb aastas lisaks 150 000?200 000 kuupmeetrile Silmeti heitveele umbes samapalju lahjendavat vihmavett. Samuti suunab Silmet oma heitmeid hoidlasse vedelal kujul ehk veega, mille reostatuseaste on erinev.

Tõnis Kaasiku sõnul tekib pärast jäätmehoidla kasutamise lõpetamist sellesse kümnete aastatega kogunenud saastemassi vajumine, mis pressib saastunud vee hoidlast keskkonda, eelkõige merre. Pärast hoidla sulgemist kestab hoidlast heitvee keskkonda lekkimine kümme aastat või ka kauem.

Uuringute kohaselt läbib ka kaetud hoidlat umbes 5% sadeveest ehk 20 000 kuupmeetrit aastas. Kaasiku sõnul on siiski sulgemistööde eesmärk jäätmete veega läbiuhumise vältimine, mille tulemusel väheneb aastate pärast ka lekke kogus.

?Hoidla katmine ja tammi kindlustamine, mis on hoidla sulgemistöödeks, ei väldi heitmete lekkimist keskkonda. Sellega tuleb lihtsalt leppida,? ütles Siinmaa. ?Hoidla sulgemine on nagu süst, mis algul on valus, kuid mõjub hiljem tervendavalt,? lisas Kaasik.

Kaasiku sõnul on välisrahastajad sulgemisprojekti võimalike tulemustega kursis, kuna sulgemisprojekti koostanud Saksamaa ettevõte Wismut on Euroopas samalaadsete jäätmehoidlate sulgemistöid teinud juba kümme aastat.

Kuigi Sillamäe jäätmehoidla sisaldab pea kogu Mendelejevi tabeli elemente, kaasa arvatud radioaktiivseid aineid uraani ja gaasina erituvat radooni, peavad keskkonnaspetsialistid Läänemere elusorganismidele põhiliseks ohuks jäätmehoidlast lekkivat lämmastikku, mille kardinaalset vähendamist jäätmehoidlasse suunatavates heitmetes nõuab keskkonnaministeerium ka Silmetilt.

Silmetile Eestis erandina aastani 2003 lubatud keskkonnaheitmete lämmastikukontsentratsioon on 2913 milligrammi liitri kohta, kuid Euroopa Liit aktsepteerib kuni 15milligrammist reostust. Eesti on taotlenud normini jõudmiseks ELilt üleminekuaega aastani 2010. Silmet on lubanud lämmastikuheitmed uute tehnoloogiliste lahenduste abil üldse 2003. aastaks lõpetada ning jäätmehoidlat enam mitte kasutada.

Tõnis Kaasiku sõnul asub jäätmehoidla küll Silmet Grupile kuuluval maal, kuid Silmet ei pea juhul, kui ta jäätmehoidlat enam ei kasuta, jätkuvalt tekkiva reostuse eest saastetasu maksma. ?Küsimus, mis jäätmehoidlast edasi saab, kellele see kuulub ja kes seda jälgima hakkab, on rahvusvaheliselt otsustamata,? ütles Kaasik.

Keskkonnaministeeriumi nõuniku Eva Kraavi sõnul peaks edasise reostuse eest maksma siiski jäätmehoidla omanik ehk Silmet. ?Kui see oleks riigi oma, siis riik iseendale trahvi ei maksaks,? sõnas Kraav.

Soome lahe kaldal asuv Sillamäe jäätmehoidla hõlmab ligi 40 ha suuruse territooriumi ja sisaldab ca 12 miljonit tonni uraanitootmise jääke ja põlevkivituhka. Silmet paiskab hoidlasse 150 000?200 000 tonni tootmisjääke aastas.

Sademed ning maismaa poolt aeg-ajalt peale valguv vesi immitseb läbi jäätmemassi ning kannab mürgiseid aineid (uraan, toorium, baarium, strontsium, arseen jt) ning väetisaineid (lämmastik jt) merre.Suvel on peaaegu kogu jäätmehoidla pealispind kuiv ning siis kannab tuul hoidlalt saasteainete tolmu ümbritsevatele aladele.Jäätmehoidlast eraldub radioaktiivset gaasi ? radooni ? mis levib osaliselt Sillamäele. Merepoolse tammi purunemise korral võib merre sattuda ettearvamatu kogus reoaineid.

Kaetud hoidla näeb välja nagu taimestikuga küngas, vesi sinna sisse ei pääse, vaid valgub nõlvu mööda alla.Kaetud pinnalt ei tõuse radioaktiivset tolmu.Radoon eraldub jäätmetest jätkuvalt, kuid laguneb enne hoidla kattest läbi maapinnale jõudmist.Tammi stabiilsuse tagab kaldale rajatav raudbetoonvaiade vöö ning ainete kulutava tegevuse vastu ehitatakse kaldakindlustus.

Allikas: AS Ökosil, Äripäev